Naisfiloloogi naeruväärsus ja ebamugavus hilisnõukogude Eesti kultuuris

Abstract

Siinse artikli fookuses on naisfiloloogi kuju hilisnõukogude (1970.–1980. aastate) Eesti kultuuris. Seda vaatlema ajendasid mind vastava perioodi ilukirjandusteosed, kus korduva motiivina esines naisfiloloog kui naeruväärne figuur, saamatu ja õnnetu nii töökui ka pereelus. Keerdküsimuse tüüpi rahvalik nali ütleb: „Mis vahet on meesja naisfiloloogil?” – „Meesfiloloog ei ole mees, aga naisfiloloog ei ole filoloog.” Siin kajastub irooniline suhtumine mõlemast soost filoloogidesse, mind aga huvitab esmajoones naisfiloloogi kuvand, kes, nagu allpool näitan, osutus puudulikuks nii filoloogi kui ka naisena. Siiski tuleb seda pilti käsitleda komplementaarselt pildiga meesfiloloogist. Seesugust kuvandit võib nimetada kultuuriliseks representatsiooniks (vt Hall jt 2018: 12), kultuuriliseks kujutelmaks (vt Annus 2016: 146) või veel kuidagi teisiti. Argisemalt öeldes võiks tegu olla lihtsalt levinud arusaamadega millestki, nimetatud terminitega tahetakse aga juhtida tähelepanu, et need arusaamad ei ole juhuslikud, vaid kultuuriliselt põhistatud, „paksud” ja „tihedad”, kõiksugu niite pidi kinni ümbritsevates diskursustes. Neid „kujundavad muuhulgas ka ühiskondlikud tõerežiimid” (Annus 2016: 146). Mind huvitabki, missugusena paistis ja missuguseid ühiskondlikke tõdesid edastas naisfiloloogi kuju. Peale kuvandiuuringute paigutub teema naisajaloo, täpsemalt naisharitlaste käekäigu uurimise konteksti. Eestis on seni huvi äratanud naiste pääsemine kõrghariduse juurde (nt Vita academica, vita feminea 1999), uuritud on XIX sajandi ja XX sajandi alguse naisharitlaste isikulugusid. Lähemat ajalugu, nõukogude perioodi ei ole selle nurga alt veel palju käsitletud, kuid võib aimata, et huvi on tekkimas. Näiteks osutab Eva Piirimäe ajaloolase Ea Janseni mälestusteost arvustades, et põnev on jälgida, kuidas Jansenist tehti näidisnaisteadlane, mis samal ajal võimaldas tal vabamalt valida uurimissuundi (Piirimäe 2022: 970). Venemaal on Rozalia Tšerepanova (2013) teinud eluloointervjuusid Lõuna-Uurali nõukogude naisintelligentidega, kuid teda huvitab esmajoones seestvaade intelligentsi kui ühiskonnakihi olmesse ja eraellu, mitte niivõrd intelligentide stereotüpiseerimine. 1984. aastal on Tartu ülikoolis kaitstud diplomitöö „humanitaarse naisintelligentsi” kujutamisest kaas aegses ilukirjanduses (Küngas 1984), mis tegeleb peamiselt karakterikujutuse ja teoste ajaviitelise loomuse kriitikaga ning kus paratamatult puudub ajalooline perspektiiv. Artiklis iseloomustan esmalt filoloogia kui distsipliini mainet ning selle soolisi aspekte, tuginedes muu hulgas vestlustele naisfiloloogidega (tekstis on informandid tähistatud koodidega I1–I7, lähemalt vt intervjuude kohta peatükist „Elu naisfiloloogina”). Seejärel vaatlen naisfiloloogide kujutisi 1970.–1980. aastate eesti proosas. Usun, et neid võib pidada teatud ühiskondlike arusaamade tõmmiseks, kuigi https://doi.org/10.54013/kk782a9