Ohtrasti ohte

Abstract

Ohtrasti ohte ümbritseb meid meie ajas. Eemale tõrjuda ma neid oma uurimusega ei saa, kuid ehk toob mõnevõrra lohutust ohu ja ohtra päritollu süvenemine. Eesti keeles on kaks oht-sõna, nende partitiiviga vormiliselt ühtne liitsõna järelosis -ohtu ning vormi poolest sama sõnapere liikmeks sobiv ohter. Ainult viimasel on vasted väljaspool Eesti keeleala, otse idapiiri taga. Etümoloogiat ei ole ühelegi nendest sõnadest seni esitatud. Artiklis kaardistan võimalusi nende algupära leidmiseks. „Eesti murrete sõnaraamat” (EMS) jagab sõna oht1 : ohu : ohtu tähendused kahte gruppi: 1. ’ebaõnne, õnnetuse vms võimalus ja tõenäosus’ ning 2. ’häda, vaev; mure’; neile lähedane on tegusõna ohutama2 ’vaevama, kurnama, elu raskeks tegema’. Eraldi on oht2 : ohu : `ohtu ’arstim, rohi; ohutis’, millega on seotud tegusõna ohutama1 ’nõiduse või rahvatarkusega haigust ravima vm paha peletama’. Partitiivne `ohtu viitab eelnevale sõnale, tähendades ’sellele sarnanev, selle taoline, selle moodi olev’. Omadussõna oher1: `ohtra : `ohtrat tähendused rühmitab EMS järgnevalt: 1a. ’helde; ohter, rikkalik’; 1b. ’avar’; 2. ’ablas’. „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (EES) ühendab need sõnad tingimisi omavahel, kuigi oht2 ja ohutama2 jäävad mainimata. Sõnale oht1 järgneb kommentaar: ’On arvatud, et algtähendus on olnud ’küllus’ ja sellest tüvest on tuletatud ohter. Praegune tähendus võib olla kujunenud liitsõnast hädaoht, mis tähendab hädaküllust.’ See seletus pärineb Julius Mägistelt (1929: 11). Ohtra vasteteks annab EES vadja ohto ja isuri ohto ’küllalt’, kuid Mägistel on need pigem ohu vasted, mis puhtformaalselt ongi korrektne. Mägiste esitab pooliku etümoloogia, mis jätab seletamata ohu ja ohtra vahelise tuletussuhte, oletatud tähendusarengu motivatsiooni ning tüvisõna algupära. Tähendusarengule ’küllus’ > ’hädaküllus, -rohkus’ ei anna Mägiste paralleele. Miks peaks küllusest just nimelt häda, vaev saama? Kas eesti elu on tõesti nii halb olnud?