Emad ja tütred eluloos. Kas põlvkondlik konflikt või lepitav läbirääkimine?

Abstract

Ema ja lapse suhe kätkeb pereja lähisuhte võimu, mis on aegade ja rahvaste ülene ning eksisteerib nii sõjakui ka rahuajal. Kultuuritekstidesse on kinnistunud stereotüübid, mis muu hulgas peegeldavad laste ootusi emale. Meenutatagu kas või muinas juttude kurja võõrasema või regilaulude murevärsse ema surmast: „Eite viidi uksest väĺla, / armud läksid aknast väĺla.”1 Kuid regilauludes esineb ka tütarde tapmise motiiv. Kuigi ema ja lapse side püsib oluline üle aegade, mõjutavad peresuhteid paljud ajas muutuvad majanduslikud, poliitilised, õiguslikud või muud sellised tegurid. Ja just seda suhtevälja kujundatakse poliitiliste debattidega näiteks peretoetuste või perevägivalla2 üle. Tänapäeva ühiskonnas esile kerkinud arutelusid traditsioonilise perekonna ja perevägivalla üle rikastaksid Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi Eesti elulugude kogusse saadetud käsikirjalised kogemuslood (EKM EKLA, f 350). Pereliikmete omavahelised suhted avanevad neis muude teemade seas (vt arhiivi kaastööde žanrilisi erijooni Hinrikus 2003: 171–174; Pöysä 2009 [2006]). Just nende käsikirjaliste arhiivitekstide juurde käesolevas artiklis pöördungi, piirates oma lähenemist küsimusega: kuidas kajastub neis tütre vaade emale, kui kirjeldatavaid suhteid iseloomustab põlvkondlik vastasseis? See küsimus kerkis esile, kuna üha enam on avalikest aruteludest kõrvu jäänud riigi sekkumise vajadus vanemate ja laste suhete korraldamisel. Esmalt andis peresuhte konfliktide teema endast märku, kui 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses töötasin Eesti Kirjandusmuuseumi ja Soome Kirjanduse Seltsi arhiivides, et tutvuda eestlaste ja soomlaste käsikirjaliste kogemuslugudega. Vaatlesin neid seoses perepärimuse ja ajaloost jutustamise uurimisega. Enamasti töötasin arhiivis kahe nädala kaupa, mille jooksul jõudsin läbi töötada keskmiselt 60–80 lugu. Lugudest koostasin konspektid. Esmalt märkisin üles jutustaja ja käsikirjaga seotud teabe: kaastöö pikkus, lehe formaat, kas tegemist on käsitsi või masinal kirjutatud tekstiga (viimasel ajal on enamasti tegu digitaalselt koostatud tekstidega). Teiseks tegin kaastöö sisu kokkuvõtte, kus eristasin jutustaja sõnastused ja enda kommentaarid, nagu viited teemade kordumisele, seosed teiste jutustajate kaastöödega, lugemise käigus tekkinud küsimused. Edasine töö ja vajadusel käsikirja juurde tagasiminek on toimunudki nende konspektide alusel.