Tõrked Eesti venekeelse kirjanduse omaks tunnistamisel 1918–1940. Igor Severjanini juhtum

Abstract

Kuhu paigutub Eestis kirjutatud venekeelne kirjandus, olgu luule või proosa – on see eesti või vene kirjandus? See on ajalooliste juurtega küsimus: niisuguseid tekste avaldati juba vast loodud Eesti Vabariigis. Sarnaselt küsib Cornelius Hasselblatt (2008: 29): „[---] Eesti kirjandusteadust käsitledes tuleb konstateerida, et üheks ülesandeks on oma uurimisobjekti määratlemine. Mida me käsitleme E/eesti kirjandusena?” XXI sajandi üksmeelne arusaam liigub selle poole, et Eestis loodud venekeelne sõnakunst on eesti kirjanduse osa. See kehtib tänapäeva autorite kohta: nad esindavad Eestit välismaal (vt Selgusid kirjanikud... 2018), nende teosed ilmuvad nii eestikui ka võõrkeelsetes eesti kirjanduse antoloogiates (nt Eesti novell 2022; Meelestik 2022), nende looming on jõudnud gümnaasiumi õpikutesse (vt Undo 2017). Ent kuidas on selliste ilukirjanduslike tekstidega, mis olid loodud Eestis vene keeles perioodil 1918–1940? Eeltoodud arusaama alusel peaksid needki tekstid kuuluma Eesti kirjanduslukku. Samas on nii vanematest kui ka uuematest anto loogiatest, õpikutest, kirjandusloolistest ülevaadetest tolleaegsete venekeelsete autorite looming enamasti välja jäetud. See omakorda esitab mõnevõrra moonutatud pildi Eesti kirjandusloost, nagu Eestis poleks tollal olnud venekeelset elanikkonda või selles keeles kirjutavaid andekaid autoreid. Näiteks ei sisalda neljaköiteline „Sõnarine. Eesti luule antoloogia” (koost Karl Muru, 1989–1995, kokku üle 2500 lehekülje) ega „Eesti kalaluule antoloogia” (koost Vladislav Koržets, 2021, üle 700 lehekülje) ühtegi Eesti venekeelset autorit. Eriti kahetsusväärne, et kalaluule antoloogiast on välja jäänud Igor Severjanin, kes käis tihedalt läbi Siuru liikmetega ning oli tuntud kui hea luuletaja ja kirglik kalamees – ta on kirjutanud kümneid luuletusi kalapüügist Toila kandis. Artikkel püstitab järgmised hüpoteesid: 1) Eesti venekeelne kirjandus 1918–1940 ei ole saanud selle perioodi eesti kirjanduse osaks, sest selle omaks võtmine on kirjandusuurijate jaoks seotud erinevate kultuurilooliste tõrgetega. Allikakriitilise meetodi (ingl source criticism) abil toon esile põhilised tõrked. 2) Igor Severjanini elulugu ja looming annavad alust näha temas eesti kirjanduse esindajat. Tema ajal polnud kasutusel termineid, nagu integratsioon ja identiteet, ent Severjanini isiklikud ja loomingulised valikud aitavad tagantjärele mõista, et tema jaoks oli oluline elada Eestis, kirjutada luulet kohalikel teemadel, lävida eestikeelsete kolleegidega, olla seotud Eesti riigija kultuuriinstitutsioonidega. Severjanini juhtumit käsitlen identiteediteooria ja Pierre Bourdieu kirjandusvälja mõiste kaudu. https://doi.org/10.54013/kk786a1