Normi määramisest: lühikese ülivõrde varieerumise juhtumiuuring

Abstract

Siinse uurimuse esimene eesmärk on kirjeldada eesti vormistiku normimise uuemaid tendentse. Teine eesmärk on neist tulemustest lähtuvalt käsitleda lühikese ülivõrde tegelikku kasutust ja teha selle põhjal normimise ettepanekuid. „Eesti kirjakeele normi rakendamise korra“ (RT I, 14.06.2011, 3) järgi on eesti kirjakeele norming määratud keelehooldeallikate kõrval ka Emakeele Seltsi (ES) keeletoimkonna otsustega ning soovin välja selgitada, kuidas on keeletoimkonna otsuseid põhjendatud ja otsuste põhjendamiseks andmeid kogutud. ESi otsuste analüüsi põhjal teen lühikese ülivõrde varieerumise juhtumiuuringu riigieksamikirjandite, Eesti Keele Instituudi (EKI) keelenõuandmebaasi, korpuse ja küsitluste abil. Andmekogumisviiside võrdluses järeldan, et küsitlused või üldisemalt katsed on sobivaim meetod normingu ja tegeliku keelekasutuse võrdlemiseks. Jagan sõnad kahte rühma: normingu järgi lühikese ülivõrdeta ja normingu järgi diftongilise ülivõrdeta sõnad. Tulemusena selgub, et mõlema sõnarühmaga eelistatakse normingukohaseid vorme. Enamiku uuritavate sõnade ülivõrdemoodustus aga varieerub mingil määral ehk norming tuleb üle vaadata. Teen ettepanekud muuta diftongiline ülivõrre normingukohaseks kõigis muuttüüpides või ainult tubli-, oluline-, sepp-, padi- ja õnnelik-tüübis või tõsta üksiksõnu rööptüüpidesse. Abstract. Ann Siiman: On the norm determination: A case study of the short superlative variation. The first goal of this study is to describe the newer tendencies of the standardization of the Estonian formal system. The second goal is to discuss the actual use of the short superlative based on these results and to make suggestions for normalization. Since, according to Language Act, the standard of Standard Estonian is determined by the dictonaries and the language committee of the Mother Language Society (MLS), I aim to find out how the decisions of the language committee have been justified and data collected in order to substantiate the decisions. Based on the analysis of MLS’s decisions I make a short case study of superlative variation using national exam papers, a Institute of Estonian Language’s language counselling database, a corpus and surveys. Comparing the data collection methods, I conclude that surveys or experimental methods in general are the most appropriate method for comparing normative and actual language use. I divide the words into two groups: words without short superlatives by normalization and words without diphthong superlatives by normalization. As a result, it appears that both groups of words give preference to standard forms. However, the superlative formation of most of the words studied varies to some extent, so the normalization needs to be reviewed. I propose to make the diphthong superlative standard in all inflectional types, or only in tubli-, oluline-, sepp-, padi-, and õnnelik-types, or to move individual words to parallel inflectional types.