In Search of Grigory Skovoroda’s Motivation / Grigori Skovoroda motivatsiooni otsimas

Abstract

The article aims to explain a particular thread of Hungarian motifs in the literary and philosophical works of Grigory Savvich Skovoroda (1722–1794), the first Russian and Ukrainian Christian philosopher. The Hungarian period of his biography remains the least studied; therefore, it demands special attention in the interests of determining objective reasons for the themes of his writings in the context of the formation of Russian and Ukrainian literature of the period.   Artikli eesmärgiks on selgitada konkreetsete ungari motiivide esinemist esimese vene ja ukraina kristliku filosoofi Grigori Savvitš Skovoroda (1722–1794) kirjanduslikes ja filosoofilistes teostes. Tema elu Ungari-perioodi on kõige vähem uuritud, sellepärast vajab see erilist tähelepanu, et teha selle ajajärgu vene ja ukraina kirjanduse kujunemise taustal kindlaks tema kirjutiste teemade valiku objektiivsed põhjused. Selle teemaga on varemgi tegeldud, kuid tähelepanu pole pööratud kohtadele ja ajaloolistele tingimustele, mis olid otseselt seotud Skovoroda keisrikoja teenistuses veedetud ajaga Ungaris, Austrias, Itaalias ja Poolas aastatel 1745–1750. Küllatki pikast möödaläinud ajast ja arvukatest juba avaldatud teadusartiklitest hoolimata sunnib see andekas ja meisterlik kirjanik ikka ja jälle endast rääkima. Seda võib seletada nii ühendatud Euroopa sees kui ka mõlemal pool uusi poliitilisi piire toimuvate kultuuridevaheliste protsessidega, mis mõjutavad positiivselt Venemaa, Ukraina ja Ungari vaheliste suhete arengu dünaamikat. Tõmmates temaatilisi paralleele Skvoroda kirjutistega, tuleb rõhutada, et tema loomingut inspireerisid Balassi vaimne aed, Comeniuse visuaalne maailm, Muretuse (Marc Antoine Muret’) sakraalsed laulud ja Wetsteniumi esoteerilised sümbolid, kus igavene tõde on peidus kõige nähtavaloleva taga. Tema loominguline pärand haarab endasse vene, ukraina ja ungari rahvuskultuuride parimad jooned, osutudes nii suurepäraseks eeskujuks tuleviku Euroopa ja kogu maailma kirjameestele. Teenides kindralmajor Višnevski juhtimise all Tokajs asuvas keiserlikus Ungari veinide komisjonis õukondliku asjaajana, kirjutas Skovoroda ohtralt värvikaid tekste, elavalt peegeldades lihtsate ungarlaste igapäevaelu, mis oli väga sarnane tema enda väikevene rahvuskaaslaste omaga. Vene keisrinnade Jelizaveta ja Katariina II valitsusajal sai temast 17. sajandi geniaalse Tšehhi haridustegelase Comeniuse pansoofilise õpetuse järgija. Võttes kokku Skovoroda viieaastase Ungaris viibimise tulemused, ei tohi jätta märkimata viljakat mõju, mida avaldas talle ungari kultuur ja vestlused paljude eri ühiskonnakihtide ja usulahkude esindajatega. Tänapäevast kõnepruuki kasutades võib öelda, et Skovoroda osutus esimeseks Vene Impeeriumi okkalisi radu tallavaks dissidendiks, kes ei soovinud sammu pidada sünge kirikliku diktatuuriga, vaid heitis oma sümboolse allegoorikaga kiriklikele tsensoritele avaliku väljakutse. Tema traktaadid, mis keelati kui poliitilise samizdat'i väljaanded, said ammendamatuks kristlike sümbolite ja ideede allikaks, inspireerides kümnete kunstnike ja kirjutajate entusiastlikku loomingut hoolimata nende rahvuslikust päritolust ja sotsiaalsest tagapõhjast. Skovoroda kirjanduslikud ja filosoofilised teosed on traditsiooniliselt jagatud kolme suuremasse ossa: vaimne luuletsükkel „Jumalike laulude aed“, Aisopose traditsioonis proosakogumik „Harkovi valmid“ ja eksegeetilised traktaadid, dialoogid ning mõistujutud, kuhu kuuluvad ka Muretuse, Ovidiuse, Vergiliuse, Hosiuse, Cicero, Plutarchose, Terentiuse, Horatiuse ja Tertullianuse tõlgendused. Oluline on ära märkida ka tema erakirjavahetust, mis sisaldab 125 kirja. Tema pärandi käsitlemisel on olulisel kohal Kovalensky essee „Grigori Skovoroda elu“, mis aitab meil mõista ajaloosündmusi ja isikuid, kellega ta pikka aega suhtles. Kovalensky kõrvale asetub Pest-Budast pärit Harkovi Ülikooli filosoofiaprofessor Hess de Calve, kes tänu oma artiklile „Skovoroda – tänapäeva küünik“ on õigustatult väärt Skovoroda esimese Ungari biograafi tiitlit. Ajaloolaste Ratšinski ja Tardy uurimistöö arhiivides aitas täpsemalt mõista tegelikke põhjusi, miks kõrgekvaliteediline Tokaj Aszu oli sajandeid populaarne ja asendamatu vein vene aadlike peolaudadel. Sama tegi ka vene ajaloolase Ratšinski töö „Vene varustajad Tokajs 18. sajandil“, mis ilmus väljaandes „Russkii Vestnik“ 1875. a. Väikevenemaale tagasi pöördudes tõi Skovoroda kaasa väärtuslikku vaimutoitu, millest jätkus talle kuni elu lõpuni. Ta täiendas oma ladina, kreeka, saksa ja heebrea keele oskusi, mis tulid kasuks hilisemas õpetajatöös, ja õppis ära ka ungari keele. Lõpuks sai temast esimene vene dissident, kes oli vaimseks eeskujuks sellistele teisitimõtlevatele kirjameestele nagu Petšerin, Dostojevski, Tšernõševski, Dobroljubov, Solovjov, Balmont, Blok, Belõi, Gumiljov, Severjanin, Pasternak, Bulgakov, Tšizevski, Jessenin, Gorki, Solženitsõn ja teised. Tema eksegeetilised teosed „Loti naine“, „Iisraeli madu“ ja „Mao uputus“ ringlesid poliitilise samizdat’i väljaannetena Vene Impeeriumi okkalistel radadel kuni 1912. aastani. Ungari rahvushümni autor Ferenc Kölcsey olevat Skovorodale austust avaldades hüüatanud: „Sinust tilkus Tokaj viinapuude nektarit!“