Non-modal phonation associated with stød vowels in Livonian

Abstract

Livonian is unique among the Finnic languages in possessing a two-way tonal contrast in primary stressed syllables. Observed already in the earliest linguistic descriptions of Livonian, this two-way contrast between stressed syllables with stød (also called broken tone) and plain tone closely resembles the tonal system of Latvian with which Livonian has been in close long-term contact. This paper describes a pilot study, which used six measurements of spectral tilt (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3) to determine whether Livonian stød was associated with any non-modal phonation, specifically creaky voice. Spectral tilt is the degree to which intensity decreases as frequency increases (Gordon and Ladefoged 2001). Earlier researchers (e.g., Vihman 1971) have noted that stød vowels tend to be laryngealised, therefore, creaky voice is a likely candidate for non-modal phonation associated with stød. The method in this study is based on that used by Esposito (2004) in her similar study of Santa Ana del Valle Zapotec. The study used data from archival recordings of Pētõr Damberg, a speaker of the East Dialect of Courland Livonian from the village of Sīkrõg, and focused on measurement of CVV syllables containing either [ǭ] or [ō] (IPA: [o̞ː] and [oː]).Kokkuvõte. Uldis Balodis: Mittemodaalne fonatsioon liivi keele katketooniga sõnade vokaalides. Liivi keel on läänemeresoome keelte seas mõneti ainulaadses olukorras, kuna sõnade pearõhulistes silpides ilmneb tonaalne vastandus. Juba varasemad liivi keele kirjeldused on näidanud, et selles vastanduvad katketoon ehk stød ja püsitoon. Toonisüsteemi poolest on liivi keel sarnane läti keelega, millega liivi keel on olnud pikaajalises kontaktis. Käesolevas artiklis uuritakse, kas liivi stød on seotud mittemodaalse fonatsiooniga, eriti nn käriseva häälega (creaky voice). Selle kindlaks tegemiseks mõõdeti spektrikallet (spectral tilt) kuuest punktist (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3). Spektrikalle on aste või punkt, kuhu intensiivsus võib sageduse suurenedes tõusta (Gordon and Ladefoged 2001). Käesolevas uurimuses kasutatud meetod põhineb samal meetodil, mida kasutas Esposito (2004) oma uurimuses Santa Ana del Valle Zapotec kohta. Ainestik on pärit idaliivi keelejuhilt Pētõr Dambergilt (Kuramaalt Sīkrõgi külast). Analüüsitud materjal sisaldas CVV esisilbiga sõnu, kus esinesid pikad vokaalid [ǭ] või [ō] (IPA: [o̞ː] ja [oː]). Varasemad uurimused (nt Vihman 1971) on näidanud, et stødiga vokaalid kalduvad olema larüngaliseeritud, mistõttu võib stødi puhul kärisevat häält seostada mittemodaalse fonatsiooniga, seda osutavad ka selle artikli tulemused.Märksõnad: toon, stød, katketoon, fonatsioon, spektrikalle, kärisev hääl, liivi keelKubbõvõttõks. Uldis Balodis: Līvõ kīel īžkillijizt äbmodāli fonātsij katkāndõksõks sõņši. Līvõ kēļ um īžki vāldamiersūomõ kīeld siegās, sīest ku sīe ežmis zilbsõ võib vȱlda kakš tūoņõ (katkāndõks agā murdtõd tūoņ ja tazzi/ nūziji tūoņ). Siedā kūlizt jõvā ežmizt līvõ kīel tuņšlijizt. Līvõ kīel ja lețkīel tūoņõd sistēmõd ātõ väggi ītizt, sīest ku nänt rõkāndijizt ātõ kōgiņ jellõnd īdtuoiz kūoral. Sīes tuņšlimizõs um kȭlbatõd kūd spektõr vändit (engliš kīels spectral tilt) aigõ (h1-h2, h1-F1, h1-F2, h1+h2/2-F1, h1-F3, F2-F3). Sīen um sēļțamõst, või līvõ kīel katkāndõks um mingi eņtšvīți fonātsij tīp. Spektõr vändit um āiga, mis nägțõb, kui pǟgiņ kildzit sadāb, až sagdit nūzõb (Gordon ja Ladefoged 2001). Jedmilizt tuņšlimizt (ngț. Vihman 1971) ātõ nägțõnd, ku katkāndõksõks īžkillijizt jūs um lieudtõb laringalizātsij, ja keržiji ēļ sugūb äbmodālizõst fonātsijst. Sīe tuņšlimiz pierāst kȭlbatõd metod um seļļi īž nemē Esposito (2004) kȭlbatiz Santa Ana del Valle zapotek kīel tunšlimiz pierāst. Tuņšlimiz materjalõks ātõ Kurāmō idālīvõ murd rõkāndijiz Pētõr Damberg tekstõd (Damberg vȯļ Sīkrõg kilāst). Analīz pierāst sait võttõd sõnād CVV ežmiz zilbõks, missõs āt pitkād īžkillijizt [ǭ] agā [ō] (IPA: [o̞ː] ja [oː]).