Passion Performative: Reading Cocteau with Proust and Derrida / Performatiiv ja kirg: lugedes Cocteau’d Prousti ja Derridaga

Abstract

Abstract: The article demonstrates that the use of the telephone as a performative medium on stage or in literature introduces the non-existent to the existent, making absence explicit and making it possible to foretell death, especially of a person one loves. This may also be viewed as the author’s attempt to use the text to communicate with the beyond and make the voices of the departed audible.   Lähtudes viisist, kuidas Jacques Derrida mõtestab performatiivsust, on J. Hillis Miller analüüsinud Marcel Prousti teose „Kaotatud aja otsing“ mõningaid võtmestseene, kus on olulisel kohal värske tehnoloogiline leiutis – telefon. Huvitaval kombel on see aparaat, mis möödunud sajandi 20. aastatel enam ei ole lihtsalt kurioosum, vaid juba leidnud oma koha igapäevases eluolus, seotud uuritavates episoodides kolme tegelasega, kes on jutustaja jaoks väga lähedased: vanaema, armastatud tütarlaps Albertine ning sõber Robert de Saint-Loup. Kõik kolm tegelast lahkuvad minategelase elust traagilisel moel, mistõttu näib telefonil olevat võime otsekui seostada ühelt poolt armastust ja teiselt poolt surma. Tuginedes kõneaktide teooriale, võib mõista, et telefon, mis toob kuuldavale kalli inimese hääle ja koos sellega ka tema enda isiku peaaegu füüsilisel kujul, annab ühtlasi teravalt märku selle isiku puudumisest. Vanaemaga vestlemisel, kus olulisel kohal on lisaks veel kõne võimaliku katkemise oht, tajub jutustaja väga selgelt tema kohalolu, kuid samas ka eemalolekut, mida tõlgendab läheneva surma ettekuulutusena. Vanaema surm ongi Prousti teoses üks olulisemaid sündmusi. Uurides lähemalt telefoni kui rekvisiidi kasutamist möödunud sajandi alguse teatrilaval, võib märgata, et nii mitmedki autorid on soovinud ära kasutada selle performatiivset loomust. Ehkki vaataja ei kuule seda, mida teisel pool räägitakse, toob telefon sellegipoolest lavale veel ühe tegelase, kes on ühelt poolt küll nähtamatu, kuid teiselt poolt reaalselt olemas. Selline ambivalentne roll on loomulikult hästi mõjuv traagilise armastuse kontekstis, kus telefon toob igatsetud inimese küll kohale, kuid see kohalolu märgib ühtlasi tema eemalolekut. Jean Cocteau on üks nendest autoritest, kes on telefoni, armastuse ja mahajäetuse teemat kajastanud oma tuntud mononäidendis „Inimese hääl“. Näidend kujutab ligi kolmveerandtunnist telefonikõnet, mida tegelane peab oma kallimaga, kes ta just äsja on hüljanud. Vaataja mõistab üsna pea, et olulisel kohal ei ole mitte see, mida täpsemini räägitakse, vaid asjaolu, et naise jaoks, kes on küll mõistnud suhte lõplikku ja pöördumatut läbisaamist, on see kõne viimane niit, mis teda armastatud mehega seob, ning et selle katkemist püüab ta iga hinna eest vältida. Teost on valdavalt tõlgendatud just naistegelase traagikana, mistõttu kerkib sageli küsimus naise eneseallutamisest mehele ja see näib taastootvat tänapäevasele maailmale kohatuid stereotüüpe. Sellest tulenevalt püüavad mitmed lavastused teksti oletatavat patriarhaalset loomust kõigutada, andes naistegelasele jõulisema iseloomu. Käesolevas artiklis kõrvutatakse seda näidendit episoodidega Prousti suurteosest, mis pärineb samast ajastust ja mida Cocteau ka hästi tundis. Nihutades fookuse mahajäetud naise teemalt telefoni performatiivsele funktsioonile, võib märgata, et ka selles tekstis avaldub jõuliselt surma-motiiv. Kõne katkemine põhjustab otseselt tegelase surma ning ka kujundlikus plaanis on kõne adressaat teispoolsuses, pärit eelmisest elust ja olles vaid viivuks üles äratatud tehnoloogia imelise väe abil. Ehkki peategelasena on siin kujutatud naist, siis vaadeldes lähemalt perioodi, mil autor teose lõi, võib mõista, et teosel on tugevad autobiograafilised jooned. Cocteau oli just äsja läbinud eluperioodi, mille depressiivsus ja enesehävituslikkus oli põhjustatud armastatud partneri surmast ning sellele järgnenud suhte purunemisest ja selles pettumisest. Kui mõelda laiemalt autori loomingule nii teatris kui ka filmikunstis ning sellele, millist rolli mängib suhtlemine teispoolsusega tema loomingus, siis võib väita, et naistegelases võib kahtlemata ära tunda autorit ennast, seda enam, et see asjaolu ei jäänud paljudele juba esietenduse ajal märkamatuks. Teksti autobiograafilise loomuse ja telefoni performatiivsusega arvestamine avardab teksti tõlgendusvõimalusi ning toob selle välja naistegelase kitsast traagilisest probleemistikust. Mõistame, et lisaks armastusele ja selle purunemisele räägib Cocteau meile veel tehnoloogiast, mis loob inimeste vahele teistsuguseid suhteid ja mis on kahetise loomuga. Ühelt poolt võimaldab telefon – või näiteks internet, kui tuua arutlus tänapäeva – luua kontakti nendega, kes on kaugel eemal, kuid eriti juhul, kui tegu on armastatud inimesega, kaasneb sellega alati teadmine läheduse tegelikust puudumisest. Kuna armastus vajab füüsilist kontakti, siis on tehnoloogia põhjustatud afektiivne performatiivsus eriliselt tunnetatav ajutise, katkeva, ebatäiusliku ning peatselt lõppevana. Ehkki me teame, et armastus on ka väljaspool tehnoloogiat kaduv ning inimesed surelikud, toob tehnoloogia selle efemeersuse meile silme ette ning näitlikustab, et me elame maailmas, kus tihtilugu ei tea, kas meie vestluspartner reaalselt eksisteerib, kus ta asub, kas ta meid kuulab, kas ta meid usub ja kas meie võime teda uskuda. Nii Proust kui ka Cocteau näitavad meile, kuidas tehnoloogia muutumise tõttu maailm muutub, kuid ka seda, et tehnoloogia toob nähtavale inimloomuses midagi, mis on seal kogu aeg olnud, kuid mida seni pole osatud märgata.