Shifting Multilingualism: Jhumpa Lahiri’s Expansion from (Multilingual) Author to (Self-)Translator / Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks

Abstract

Abstract: This article traces Jhumpa Lahiri’s trajectory from writer to (self-)translator from the perspective of multilingualism. I am particularly interested in Lahiri’s transition from English to Italian and her return to English, this time as a translator. Indeed, it was not until she began writing in Italian that she became a translator. At the same time, the new language revealed her former bilingualism (English–Bengali). I analyse how Lahiri positions herself as a multilingual poet/translator and how she is positioned through paratexts. Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks   Jhumpa Lahiri sündis 1967. aastal Londonis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Tema vanemad olid emigreerunud India kirdeosas paiknevast Lääne-Bengali osariigist. Tema esimene raamat, novellikogu „Interpreter of Maladies“ (1999, eesti keeles „Murede mõistja“, 2007) leidis nii kriitikute kui ka laiema lugejaskonna seas väga head vastuvõttu. Nii pälvis ta 2000. aastal Pulitzeri kirjandusauhinna ning ka järgmiste teoste, romaanide „The Namesake“ („Nimekaim“, 2003) ja „Lowland“ („Madalmaa“, 2013) ning ka teise novellikogu „Unaccustomed Earth“ („Harjumatu Maa“ 2008) eest on ta väärinud kiitust kui oluline Ameerika kirjanik. Nüüdseks on temast saanud rahvusvaheliselt tunnustatud autor; 2009. aastal omistas Itaalia Firenze linn talle raamatu „Unaccustomed Earth“ eest Gregor von Rezzori preemia. Itaalia keelt hakkas Lahiri õppima kahekümnendate eluaastate lõpus, olles viibinud Firenzes, kus, nagu ta ütleb oma keelememuaaris „In alter parole“ („Teisisõnu“, 2015; inglise keeles „In Other Words“, 2016), ta itaalia keelesse armuski. Nagu ta kirjutab, oli see „un colpo di fulmine“ (’armastus esimesest silmapilgust’, otsetõlkes ’välgulöök’, lk 21; ingliskeelses tõlkes „love at first sight“, lk 13). Pärast aastaid kestnud itaalia keele õppimist otsustas Lahiri 2011. aastal kolida oma perekonnaga Rooma, kuhu ta jäi kolmeks aastaks, ning langetas üllatava ja hulljulge otsuse: ta otsustas inglise keele kui kunstilise väljenduse keele vahetada itaalia keele vastu ning edaspidi kirjutada üksnes itaalia keeles. Erinevalt teistest autoritest – nii nüüdisaegsetest kui ka ajaloolistest – kes on läinud üle ühelt keelelt teisele kas maapao või põgenemise tõttu (nt Milan Kundera, Ágota Kristóf ja paljud teised) või seepärast, et nende emakeel ei võimaldanud neil kõnetada laiemat lugejaskonda (nt Nobeli laureaadid Wole Soyinka ja Abdulrazak Gurnah), lülitus Lahiri inglise keelelt itaalia keelele ümber ilma igasuguse välise surveta. Sel kombel keeras ta selja maailmakirjanduses domineerivale keelele, et kirjutada itaalia keeles, mis on palju väiksem nii selle kõnelejate (s.t potentsiaalsete lugejate) arvult kui ka sellest tehtavate ilukirjandustõlgete poolest (kõrvutades tavalisemate lähtekeeltega, nagu inglise ja prantsuse keel). Lahiri kirjutas oma itaalia keele kogemusest itaaliakeelse raamatu, keelememuaari „In alter parole“. Lisaks on ta itaalia keeles kirjutanud essee („Il vestito di libri“, 2016), romaani („Dove mi trovo“, 2018), lühijutte („Racconti romani“, 2022) ja luuletusi („Il quaderno di Nerina“, 2020). Kuna ta keeldus inglise keeles kirjutamast, tõlkisid tema itaaliakeelseid raamatuid teised inimesed: tuntud tõlkija Ann Goldstein, kes on inglise keelde vahendanud Elsa Morante, Primo Levi ning kõige kuulsamana Elena Ferrante teoseid, tõlkis Lahiri „In alter parole“ raamatuks „In Other Words“. „Il vestito dei libri“ tõlkis Lahiri abikaasa Alberto Vouvoulias-Bush. Lahiri on hiljuti inglise keele juurde naasnud, mitte niivõrd kirjanikuna (ehkki ta on inglise keeles avaldanud lühemaid mitteilukirjanduslikke tekste) kuivõrd tõlkijana, sh enesetõlkijana itaalia keelest. Nüüdseks on ta tõlkinud inglise keelde kolm Itaalia kirjaniku Domenico Starnone romaani. 2019. aastal toimetas ta itaalia novellide antoloogia „The Penguin Book of Italian Short Stories“, mis sisaldab neljakümmet novelli, millest mõned on ta ise tõlkinud. Lisaks tõlkis ta inglise keelde omaenda esimese itaaliakeelse romaani („Dove mi trovo“, pealkirja all „Whereabouts“ („Asukoht“, 2021), olles seega pöördunud enesetõlkimise juurde – tegevuse juurde, mida ta varem vältis. Jhumpa Lahiri viimane raamat „Translating Myself and Others“ („Tõlkides ennast ja teisi“, 2022) on varem avaldatud või ette kantud tõlketeemaliste esseede kogu, mis on kirjutatud inglise ja itaalia keeles. Need tekstid keskenduvad tema kogemustele (enese)tõlkijana ning tema lähenemisele tõlkimisele. Viimast kirjeldades viitab ta tihti Ovidiuse „Metamorfoosidele“ ning rõhutab tõlkimise transformatiivset olemust. Nagu ta meile räägib, tegeleb ta koos oma Princetoni ülikooli kolleegi Yelena Baraziga parajasti „Metamorfooside“ inglise keelde tõlkimisega. Seega ei piirdu ta tõlkimisega itaalia ja inglise keele vahel ning näib täitvat tõlkija rolli avaramalt, hõlmates nii antiikset ladina keelt kui ka seda, mida võiks nimetada panusteks tõlketeooriasse. Käesolevas artiklis järgin Lahiri kasvu (nagu näeme, siis oletatavalt) ükskeelsest autorist mitmekeelseks kirjanikuks ning tõlkijaks/enesetõlkijaks. Väidan, et seda arengut mõjutas tugevasti tema kirjandusliku mitmekeelsuse kogemus. Tõepoolest, temast sai tõlkija alles siis, kui ta hakkas kirjutama itaalia keeles. Oma analüüsis tunnen erilist huvi selle vastu, kuidas Lahiri positsioneerib ning kujundab iseennast mitmekeelse kirjaniku ja tõlkijana ning kuivõrd teda sellena positsioneerivad kirjastamismaailm ja kriitikud.