De gustibus non est disputandum: Translating a multilingual novel / De gustibus non est disputandum: mitmekeelse romaani tõlkimine

Abstract: This study explores how two eighteenth-century German translations and a French one deal with the foreign-language passages of Laurence Sterne’s novel Tristram Shandy. The results show that the German translations generally preserve Latin, French, Greek and Italian passages and do not add intratextual translations to support the readers’ understanding. The French translation maintains most of the Latin but does not add another type of multilingualism to replace the disappearing French, Greek or Italian. De gustibus non est disputandum: mitmekeelse romaani tõlkimine   Uurimuses vaadeldakse strateegiaid, mida on Laurence Sterne’i romaani „Tristram Shandy“ (1759–1767) mitmekeelsete lõikude tõlkimisel kasutanud tema kaasaegsed tõlkijad: kaks saksa tõlkijat ning üks prantsuse tõlkija. Sterne’i romaan on paljutõotav uurimisobjekt, sest selle autori kirjutistes esineb eriti rikkalikult mitmekeelsuspraktikaid. Tõenäoliselt on selle põhjuseks tema haridus ning sellega kaasnev keeleoskus, mis lubas tal kaasata mitmesuguseid tolleaegse ühiskonna haritud kihtidele tuntud keeli: ladina, prantsuse, kreeka ja itaalia keelt. Sterne kasutab tekstis võõrkeelseid lõikusid mitmesugustel eesmärkidel, näiteks selleks, et luua oma haritud tegelastele sobivat häält. Mitmekeelsust käivitav jõud näib aga olevat seotud romaani peamise iseloomuliku joonega: kõiki võimalikke vahendeid, sh keelt kasutava mängulisusega. Pikkade raskesti loetavate ladina- ja prantsuskeelsete lõikude olemasolu võib pidada ka osutuseks Sterne’i eeldatavale lugejaskonnale, ent tema narratiivi sihilikult seosetu olemuse tõttu ei ole lugejal vaja teose nautimiseks kõigest aru saada. Sterne ei paku võõrkeelsetele lõikudele tekstisiseseid tõlkeid, kuid lisab neid vahetevahel, kui suudab prantsus- või ladinakeelse lõigu ning selle tõlke vahelise sobimatuse üle nalja heita. Sterne’i romaani kolm 18. sajandi tõlkijat võisid tõenäoliselt ette näha lugejaskonda, kes sarnanes lähteteksti omaga ning kellest suurema osa moodustasid haritud jõukad lugejad. Uurimustulemustest nähtub, et erisuguste keelekontekstide tõttu ja ka seepärast, et tõlkijate vaated romaanile erinesid, on saksa ja prantsuse tõlkijad valinud mõneti erinevad lähenemised. Mõlemad saksa tõlkijad on suuremalt osalt säilitanud ladina-, prantsus-, kreeka- ja itaaliakeelsed lõigud, lisamata tekstisiseseid tõlkeid, mis aitaksid lugejaid teksti mõistmisel. Kuigi esimese saksa tõlkija Johann Friedrich Zückerti inglise keele oskus tekitab küsimusi, oli ta ilmselgelt tuttav tolle aja Euroopa kõrghariduses ja kultuuris üldlevinud keeltega. Teine saksa tõlkija Johann Joachim Christoph Bode näib lisaks muudele keeltele olevat olnud tuttavam ka inglise keelega ning oli pälvinud tunnustust Sterne’i varasema loomingu tõlkimise eest. Prantsuse tõlkija Joseph-Pierre Frénais on otsustanud tõlkimise käigus teksti mitmeid mugandusi teha ning põhjendab neid sissejuhatuses vajadusega teha naljakamat nalja kui Sterne. Frénais on suuremalt osalt säilitanud ladina keele, kuid jätnud ära suure osa kreeka ning itaalia keelest, pakkudes vahetevahel ladinakeelsetele lõikudele tekstisiseseid tõlkeid. Prantsuskeelsete lõikude esinemine lähtetekstis seadis prantsuse tõlkija veel ühe dilemma ette, mille ta lahendas neist mitmeid oma sõnadega ümber kirjutades. Kaotsiläinud prantsuse keele asendamiseks ta mitmekeelsust sisse ei toonud ning on seeläbi loonud tunduvalt vähem mitmekeelse sihtteksti. Kõige kolme tõlkija langetatud otsuseid on tõenäoliselt mõjutanud nii potentsiaalsete lugejate eeldatav keeleoskus kui ka avaldamiskoha publitseerimiskultuur. Et ingliskeelses originaalis oli mitmekeelsete lõikude rolliks osalt teksti huumorifunktsiooni toetamine ja osalt tegelaste iseloomustamine, võib järeldada, et vähemalt prantsuse tõlkes võib selles osas olla midagi kaotsi läinud.