Methis最新文献_第7页

Dynamics Across Borders in Literature, Theatre, and the Humanities 文学、戏剧和人文学科的跨界动态

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/METHIS.V17I21/22.14581

T. Kirss, Władysław Witalisz, Marin Laak

.

．

引用次数: 0

Reading Estonian Literature through a German Lens: How Ivar Ivask Became a World-renowned Literary Scholar / Lugedes eesti kirjandust läbi saksa kirjanduse prisma ehk kuidas Ivask Ivaskist sai tuntud kirjandusteadlane

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/METHIS.V17I21/22.14591

Aija Sakova

Ivar Ivask (1927–1992) is a cosmopolitan man who edited a quarterly world literature magazine Books Abroad / World Literature Today for more than 20 years; initiated the Puterbaugh Conference series; created and curated the Neustadt or so-called small Nobel literature prize. His personal archive is since 2016 held at the Estonian Cultural History Archives at the Estonian Literary Museum. The current article explores the very first steps of Ivar Ivask becoming a literary scholar and critic. aasta lõpus ja 2018. aasta alguses tähistati nii Eestis kui ka Lätis eesti-läti päritolu kirjandusteadlase ja luuletaja Ivar Ivaski (1927–1992) 90. sünniaastapäeva. Ivask oli kosmopoliitne mees, kes töötas üle kahekümne aasta oma elust maailmakirjandusalase ajakirja Books Abroad / World Literature Today peatoimetajana, mille juurde ta asutas Neustadti kirjandusauhinna, mida kutsuti hellitavalt ka väikseks Nobeliks. Saanud hariduse Saksamaal Marburgi Ülikoolis saksa kirjanduse, võrdleva kirjandusteaduse ja kunstiajaloo alal, kujunes Ivaskist paradoksaalselt siiski ka eesti kirjanduse uurija ja mõtestaja. Ivaski magistritöö oli Saksa luuletajast Gottfried Bennist (1950) ja doktoritöö Austria kirjanikust ning kriitikust Hugo von Hofmannstahlist (1953). Kuna Ivaski esimesed kirjandusteaduslikud uurimused ilmusid 1951. aastal Bernard Kangro välja antud väliseesti ajakirjas Tulimuld, siis on loogiline järeldada, et Ivaski arusaam eesti kirjandusest ning kirjanduskriitika ülesannetest paguluses oli oluliselt mõjutatud saksa kirjanduse alastest õpingutest ja uurimistöödest. Ivaski 1950. aastatel esimesel poolel ilmunud artiklid olid kuni 1954. aastani vaid eestikeelsed ja ilmusid väliseesti ajakirjades Tulimuld ning Vaba Eesti. Need käsitlesid võrdselt eesti kirjandust ja kirjanduskriitikat ning saksa, austria ja hispaania kirjandust. Ivaski eesti kirjandusele ning kirjanduskriitikale esitatud nõudmistes on näha paralleele tema uurimusega Hugo von Hofmannstahlist, milles Ivask rõhutab Hofmannsthali euroopalikku ehk mitte kitsalt ühele rahvuskirjandusele keskenduvat kirjanduskäsitlust. Ka eesti kirjanduskriitikalt ootab Ivask oma artiklites seda, et see vaatleks eesti autoreid maailmakirjanduse kontekstis, mitte ei jääks kinni kitsalt eesti kirjanduse sisestesse uurimustesse. Laiema, võrdleva kirjandusliku pildi vajalikkus on Ivaski hinnangul eesti kirjanduse ellujäämise eeltingimus. Nii Ivaski kirjatöödes kui ka tema tegevuses kirjade kirjutaja ja kirjavahetuste algatajana on tunda tema ihalust eeskujude järele. Ivask ei karda võtta ühendust autoritega, kelle loomingut ta imetleb ja arvustab. Nii loob ta kirjanduslikke võrgustikke üle maailma. Kirjandusteadlane ja luuletaja Jüri Talvet on kirjeldanud Ivaskit kui sildade loojat. Kuid Ivask oli ka poeet-kriitik, nii nagu ta ise kirjeldab Hugo von Hofmannstahli.

{"title":"Reading Estonian Literature through a German Lens: How Ivar Ivask Became a World-renowned Literary Scholar / Lugedes eesti kirjandust läbi saksa kirjanduse prisma ehk kuidas Ivask Ivaskist sai tuntud kirjandusteadlane","authors":"Aija Sakova","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14591","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14591","url":null,"abstract":"Ivar Ivask (1927–1992) is a cosmopolitan man who edited a quarterly world literature magazine Books Abroad / World Literature Today for more than 20 years; initiated the Puterbaugh Conference series; created and curated the Neustadt or so-called small Nobel literature prize. His personal archive is since 2016 held at the Estonian Cultural History Archives at the Estonian Literary Museum. The current article explores the very first steps of Ivar Ivask becoming a literary scholar and critic. \u0000 \u0000 \u0000aasta lõpus ja 2018. aasta alguses tähistati nii Eestis kui ka Lätis eesti-läti päritolu kirjandusteadlase ja luuletaja Ivar Ivaski (1927–1992) 90. sünniaastapäeva. Ivask oli kosmopoliitne mees, kes töötas üle kahekümne aasta oma elust maailmakirjandusalase ajakirja Books Abroad / World Literature Today peatoimetajana, mille juurde ta asutas Neustadti kirjandusauhinna, mida kutsuti hellitavalt ka väikseks Nobeliks. \u0000 \u0000Saanud hariduse Saksamaal Marburgi Ülikoolis saksa kirjanduse, võrdleva kirjandusteaduse ja kunstiajaloo alal, kujunes Ivaskist paradoksaalselt siiski ka eesti kirjanduse uurija ja mõtestaja. Ivaski magistritöö oli Saksa luuletajast Gottfried Bennist (1950) ja doktoritöö Austria kirjanikust ning kriitikust Hugo von Hofmannstahlist (1953). Kuna Ivaski esimesed kirjandusteaduslikud uurimused ilmusid 1951. aastal Bernard Kangro välja antud väliseesti ajakirjas Tulimuld, siis on loogiline järeldada, et Ivaski arusaam eesti kirjandusest ning kirjanduskriitika ülesannetest paguluses oli oluliselt mõjutatud saksa kirjanduse alastest õpingutest ja uurimistöödest. \u0000Ivaski 1950. aastatel esimesel poolel ilmunud artiklid olid kuni 1954. aastani vaid eestikeelsed ja ilmusid väliseesti ajakirjades Tulimuld ning Vaba Eesti. Need käsitlesid võrdselt eesti kirjandust ja kirjanduskriitikat ning saksa, austria ja hispaania kirjandust. Ivaski eesti kirjandusele ning kirjanduskriitikale esitatud nõudmistes on näha paralleele tema uurimusega Hugo von Hofmannstahlist, milles Ivask rõhutab Hofmannsthali euroopalikku ehk mitte kitsalt ühele rahvuskirjandusele keskenduvat kirjanduskäsitlust. Ka eesti kirjanduskriitikalt ootab Ivask oma artiklites seda, et see vaatleks eesti autoreid maailmakirjanduse kontekstis, mitte ei jääks kinni kitsalt eesti kirjanduse sisestesse uurimustesse. Laiema, võrdleva kirjandusliku pildi vajalikkus on Ivaski hinnangul eesti kirjanduse ellujäämise eeltingimus. \u0000Nii Ivaski kirjatöödes kui ka tema tegevuses kirjade kirjutaja ja kirjavahetuste algatajana on tunda tema ihalust eeskujude järele. Ivask ei karda võtta ühendust autoritega, kelle loomingut ta imetleb ja arvustab. Nii loob ta kirjanduslikke võrgustikke üle maailma. Kirjandusteadlane ja luuletaja Jüri Talvet on kirjeldanud Ivaskit kui sildade loojat. Kuid Ivask oli ka poeet-kriitik, nii nagu ta ise kirjeldab Hugo von Hofmannstahli.","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"8 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"87616335","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

引用次数: 2

Neither Eastern nor Western: Cultural Hybrids in Modern British-Asian Fiction / Ei ida ega lääs: kultuurihübriidid tänapäeva Aasia päritolu Briti kirjanike teostes

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/methis.v17i21/22.14584

Dorota Rygiel

The concept of cultural hybridity has been widely discussed since the 1980s, especially within cultural and postcolonial studies. Hybridity directly results from cross-frontiers movements of migrants and cross-cultural flows that in Britain extended beyond WW II. It opposes the idea of limited or even closed identity and cultural bonds. The notion of hybridity has mainly been related to second-generation immigrants who were brought up in between two different worlds and two societies: the ethnic and the dominant ones. The paper focuses on first-generation immigrants of South Asian origin portrayed in literary works by Monica Ali and Hanif Kureishi in terms of the phenomenon of hybridity and the level of the immigrants’ assimilation into the host community. Kultuurihübriidsuse mõiste üle on eriti just kultuuriuuringute ja postkoloniaalsete uuringute vallas laialdaselt arutletud alates 1980. aastatest. Artikli alguses mainitakse hübriidsuse kõige olulisemaid definitsioone, sest see mõiste koondab väga paljusid ideid. Kõigepealt selgitatakse mõiste bioloogilist tähendust, kirjeldatakse hübridiseerumise allikaid ja liigutakse tunnustatud teoreetikute Stuart Halli ja Homi Bhabha pakutud definitsioonideni. Hübriidsus on migrantide piireületava liikumise ja kultuuride vaheliste mõjude otseseks tulemuseks, sellele vastandub piiratud või lausa suletud identiteedi idee. Tegemist on vana nähtusega, mis tekkis juba kolonialismieelsel ajajärgul, kuid muutus järjest üldisemaks sõjajärgsel perioodil, kui Suurbritannias toimus massiline immigratsioon endistest kolooniatest. Termin on peamiselt seotud teise põlvkonna immigrantidega, nagu näiteks Suurbritannias elavad Lõuna-Aasia maade päritolu inimesed, kes kasvasid üles kahe erisuguse maailma ja ühiskonna – oma etnilise ühiskonna ja domineeriva ühiskonna vahel. Tuleb märkida, et tavaliselt teevad just teise põlvkonna immigrandid läbi hübridiseerumise protsessi. Mis toimub esimese põlvkonna immigrantidega? Kuidas mõjutab nende identiteeti fakt, et nad elavad oma kodumaast kaugel? Artikkel püüab vastata küsimusele, kas Suurbritannias elavaid esimese põlvkonna Lõuna-Aasia maade päritolu immigrante võib ka hübriidsetena identifitseerida. Keskendutakse identiteedi formeerumisele kahel tegelasel, kes esindavad Lõuna-Aasia immigrantide esimest põlvkonda Suurbritannias: Monica Ali raamatu „Brick Lane“ („Telliskivitee“, 2003) tegelane Chanu ja üks Hanif Kureishi raamatu „The Buddha of Suburbia“ („Äärelinna Buddha“, 1990) peategelasi, Haroon. Chanu saabus Londonisse 1970. aastatel eesmärgiga teenida palju raha, teha poliitilist karjääri ja pöörduda eduka ning lugupeetud mehena tagasi Bangladeshi. Ta lõpetas Dhaka Ülikooli, kuid otsustas Inglismaale emigreeruda, kus ta lootis leida tasuvat ja vastutusrikast tööd. Ta kavatses teenida piisavalt palju, et osta Dhakas maja ja anda oma pojale hea haridus. Vastupidiselt tema ootustele ei lange talle osaks mingit eeliskohtlemist, vaid ta peab minema elama teiste Bangladeshi

自20世纪80年代以来，文化混杂的概念被广泛讨论，特别是在文化和后殖民研究中。混血直接源于移民的跨界流动和跨文化流动，这种流动在英国延续到了二战之后。它反对有限甚至封闭的身份和文化纽带。混血儿的概念主要与第二代移民有关，他们在两个不同的世界和两个社会中长大:少数民族和主流社会。本文以莫妮卡·阿里和哈尼夫·库雷希的文学作品中所描绘的第一代南亚移民为研究对象，从混血现象和移民融入东道国社会的程度两个方面进行了研究。kultuurihbriidsuse mõiste on eriti just kultuuriuuringute ja postkoloniaalsete uringute valas laialdaselt arutletud alates 1980。aastatest。Artikli alguses mainitakse h briidsuse kõige olulisemaid definitsione，参见mõiste koondab väga paljusid ideid。Kõigepealt selgitatakse mõiste生物学家tähendust, kirjeldatakse h bridiserumise alllikaid ja liigutakse tunnustatstates, Stuart Halli ja Homi Bhabha pakutud definitonideni。hbriidsus on migrantide piirereletava liikumise ja kultuuride vaheliste mõjude otseseks tulemuseks, sellele vastandub piiratud või lausa suletud identified idea。Tegemist on vana nähtusega, mis tekkis juba kolonialismielsel ajajärgul, kuid muutus järjest ldisemaks sõjajärgsel periodicalil, kui suurbritannas toimus大规模移民endistest koloniest。Termin on peamiselt seotud teise põlvkonna emigantidega, nagu näiteks Suurbritannias elavad Lõuna-Aasia maade päritolu inimesed, kes kasvasid les kahe erisuguse maailma ja hiskonna - oma etnilise hiskonna ja domineeriva hiskonna vahel。Tuleb märkida, et taviliselt teevise põlvkonna移民läbi hbridiserumise教授。我想要的是微博põlvkonna移民?Kuidas mõjutab nende identitfakt, et和elavad oma kodumaastgel ?Artikkel p ab vastata k simusele, kas Suurbritannias elavaid esimese põlvkonna Lõuna-Aasia made päritolu移民võib ka hbriidsetena identifitseerida。Keskendutakse identiteedi前erumisele kahel tegelasel, kes esindavad Lõuna-Aasia移民最简单põlvkonda sururbritannas: Monica Ali raamatu“砖巷”(“Telliskivitee”，2003)tegelane Chanu ja ks Hanif Kureishi raamatu“郊区的佛陀”(“Äärelinna佛陀”，1990)peategelasi, Haroon。Chanu saabus Londonisse, 1970。aastatel eesmärgiga teenida palju raha，孟加拉国政治家karjääri ja pöörduda eduka ning lugupetud mehena tagasi孟加拉国。在lõpetas Dhaka Ülikooli, kuid otsuas english - maale emigreeruda, kuid otsuas Dhaka, kuid otsuas Dhaka, kuid otsuas Dhaka, kuid osuas leida tasuvat ja vastutusrikast tööd。这句话的意思是:“这句话的意思是说，这句话的意思是说，这句话的意思是说，这句话的意思是说，这句话的意思是:英国《泰晤士报》报道称，在伦敦塔哈姆雷特村，孟加拉裔移民在伦敦塔哈姆雷特村的住所被称为“伦敦塔哈姆雷特村”。Hoolimata选取等ta elab Londonis, ei unusta Chanu kordagi oma kultuuriparandit ja peab oma kultuurilist tagapohja aarmiselt tahtsaks。印度korralikes koolides说，英国kirjanduse-alase hariduse。Nagu Chanu, lahkus temagi kodumaalt, et osa saada Inglismaa kõrgest elustandardist。Tegelik elu english的意思是vasta aga。Tema是英国人keele oskus，是公认的英国文化学家kirjandusest, suurrenda Tema võimalusi saada enamusichiskonna osaks。Ta ritab igati valdavasse hiskonda integreeruda, kuid jääb siiski võõraks - heks paljudest Londonisse jõudnud印度移民者。Ühest k ljest unistab ta vastuvõtva hiskonna täieõiguslikuks liikmeks saamisest, teisest k ljest aga ei loobu ta oma kultuurilisest tagapõhjast。Niipea, kui ta mõistab, et tema India päritolu võib osutuda eeliseks, käivitab ta omaenda äri, mis tõmbab valgeid inglasi ligi eks

{"title":"Neither Eastern nor Western: Cultural Hybrids in Modern British-Asian Fiction / Ei ida ega lääs: kultuurihübriidid tänapäeva Aasia päritolu Briti kirjanike teostes","authors":"Dorota Rygiel","doi":"10.7592/methis.v17i21/22.14584","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v17i21/22.14584","url":null,"abstract":"The concept of cultural hybridity has been widely discussed since the 1980s, especially within cultural and postcolonial studies. Hybridity directly results from cross-frontiers movements of migrants and cross-cultural flows that in Britain extended beyond WW II. It opposes the idea of limited or even closed identity and cultural bonds. The notion of hybridity has mainly been related to second-generation immigrants who were brought up in between two different worlds and two societies: the ethnic and the dominant ones. The paper focuses on first-generation immigrants of South Asian origin portrayed in literary works by Monica Ali and Hanif Kureishi in terms of the phenomenon of hybridity and the level of the immigrants’ assimilation into the host community. \u0000 \u0000Kultuurihübriidsuse mõiste üle on eriti just kultuuriuuringute ja postkoloniaalsete uuringute vallas laialdaselt arutletud alates 1980. aastatest. Artikli alguses mainitakse hübriidsuse kõige olulisemaid definitsioone, sest see mõiste koondab väga paljusid ideid. Kõigepealt selgitatakse mõiste bioloogilist tähendust, kirjeldatakse hübridiseerumise allikaid ja liigutakse tunnustatud teoreetikute Stuart Halli ja Homi Bhabha pakutud definitsioonideni. Hübriidsus on migrantide piireületava liikumise ja kultuuride vaheliste mõjude otseseks tulemuseks, sellele vastandub piiratud või lausa suletud identiteedi idee. Tegemist on vana nähtusega, mis tekkis juba kolonialismieelsel ajajärgul, kuid muutus järjest üldisemaks sõjajärgsel perioodil, kui Suurbritannias toimus massiline immigratsioon endistest kolooniatest. Termin on peamiselt seotud teise põlvkonna immigrantidega, nagu näiteks Suurbritannias elavad Lõuna-Aasia maade päritolu inimesed, kes kasvasid üles kahe erisuguse maailma ja ühiskonna – oma etnilise ühiskonna ja domineeriva ühiskonna vahel. Tuleb märkida, et tavaliselt teevad just teise põlvkonna immigrandid läbi hübridiseerumise protsessi. Mis toimub esimese põlvkonna immigrantidega? Kuidas mõjutab nende identiteeti fakt, et nad elavad oma kodumaast kaugel? \u0000Artikkel püüab vastata küsimusele, kas Suurbritannias elavaid esimese põlvkonna Lõuna-Aasia maade päritolu immigrante võib ka hübriidsetena identifitseerida. Keskendutakse identiteedi formeerumisele kahel tegelasel, kes esindavad Lõuna-Aasia immigrantide esimest põlvkonda Suurbritannias: Monica Ali raamatu „Brick Lane“ („Telliskivitee“, 2003) tegelane Chanu ja üks Hanif Kureishi raamatu „The Buddha of Suburbia“ („Äärelinna Buddha“, 1990) peategelasi, Haroon. \u0000Chanu saabus Londonisse 1970. aastatel eesmärgiga teenida palju raha, teha poliitilist karjääri ja pöörduda eduka ning lugupeetud mehena tagasi Bangladeshi. Ta lõpetas Dhaka Ülikooli, kuid otsustas Inglismaale emigreeruda, kus ta lootis leida tasuvat ja vastutusrikast tööd. Ta kavatses teenida piisavalt palju, et osta Dhakas maja ja anda oma pojale hea haridus. Vastupidiselt tema ootustele ei lange talle osaks mingit eeliskohtlemist, vaid ta peab minema elama teiste Bangladeshi","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"56 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"91393744","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

引用次数: 0

The Director as Translator: The Case of Latvian Director Oļģerts Kroders / Lavastaja kui tõlkija: läti lavastaja Oļģerts Kroders

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/methis.v17i21/22.14587

Vēsma Lēvalde

The article aims to tackle the creative work of the eminent Latvian stage director Oļģerts Kroders (1921–2012). Kroders, as a representative of the psychological theatre, was one of the first in Soviet Latvia who dared to break with the canon of socialist realism and portrayed the characters of literary classics on the stage without heroic overtones. The cornerstone of his creative work was a detailed approach to the literary source text, adapting it to the intended concept of the production. He even used to adjust the interpretation of the text to the potential of a particular actor in a particular role. The article deals with text interpretation in two productions of Alexander Ostrovsky’s play “Without a Dowry” translated by the director himself and adapted for two different productions. The article demonstrates that due to the director’s careful interpretation the spoken text is precisely integrated into the performance. Artikkel käsitleb väljapaistva läti teatrilavastaja Oļģerts Krodersi (1921–2012) loomingut. Psühholoogilise teatri esindaja Kroders oli üks esimesi lavastajaid Nõukogude Lätis, kes julges eemalduda sotsialistliku realismi kaanonist ja kujutada kirjandusklassika teoste tegelasi laval ilma kangelasliku alatoonita. Kõik need lavastused on sarnastel teemadel: nad uurivad ebakõla moraali ja võimu vahel, lahkavad üksikisiku vaimse vabadusega seotud probleeme ja otsivad eksistentsiaalselt olulistes valikumomentides peituvat psühholoogilist tegevusmotivatsiooni. Krodersi lähenemine lavastajatööle kujutab endast pidevaid uue teatrikeele otsinguid ja katkematut uuenduslikkust. Kroders tunnistas kirjandusliku allika ja kõneldud sõna tähtsust lavastuses ja pööras üksikasjalikku tähelepanu teksti kvaliteedile. Krodersi meetod, mis seisnes kirjandusliku teksti tõlgendamise kohandamises konkreetse näitleja potentsiaalile ja tema võimele oma tegelast mõista, saavutab emotsionaalselt mõjuva psühholoogilise väljenduse, avardades tavapärast klassikute tõlgendamise stilistilist raamistikku. Artikkel vaatleb teksti tõlgendamist Aleksandr Ostrovski näidendi „Kaasavaratu“ kahes eri lavastuses. Näidendi teksti tõlkis lavastaja ise ja kohandas selle kahe lavastuse jaoks. Artikkel näitab, et tänu lavastaja hoolikale tõlgendamisele on kõneldud tekst väga täpselt lavastusse integreeritud. Artikkel näitab, et Krodersi lavakeelne mõtlemine ületab näidendi teksti piire, luues uusi tänapäevaseid kunstiteoseid, mis on üks tänapäeva läti teatri tähtsamaid suundumusi.

本文旨在探讨拉脱维亚著名舞台剧导演Oļģerts Kroders(1921-2012)的创作。克罗德斯作为心理戏剧的代表人物，是苏联拉脱维亚最早敢于打破社会主义现实主义经典，在舞台上不带英雄色彩地刻画文学经典人物的人之一。他的创造性工作的基石是对文学源文本的详细处理，使其适应作品的预期概念。他甚至习惯于根据特定角色中特定演员的潜力来调整对文本的解释。本文探讨了亚历山大·奥斯特洛夫斯基的戏剧《没有嫁妆》的两个版本的文本解释，这两个版本由导演亲自翻译并改编为两个不同的版本。本文证明，由于导演的精心解读，口语文本被精确地融入到表演中。Artikkel käsitleb väljapaistva läti teatrilavastaja Oļģerts Krodersi (1921-2012)心理学家 holoogilise teatri esindaja Kroders oli ks esimesi lavastajaid Nõukogude Lätis, kes julges eemalduda社会主义者和现实主义者ja kujutada kirjandusklassika teoste tegelasi laval ilma kangelasliku alatoonita。Kõik need lavastused on sarnastel teemadel: nad uurivad ebakõla moraali ja võimu vahel, lahkavad ksikisiku vaimse vabadusega seotud probleeme ja otsivad eksistentsiaalselt olulistes valikumomentides peituvat ps holoogilist tegevusmotivatsiooni。Krodersi lähenemine lavastajatööle kujutab endast pidevaid:我们的teatrikeele:我们的teatrikeele:我们的katkematut:我们的uenduslikkust。Kroders tunistas kirjandusliku allika ja kõneldud sõna tähtsust lavastuses ja pööras ksikasjalikku tähelepanu teksti kvaliteedile。Krodersi相会，mis seisnes kirjandusliku teksti tõlgendamise kohandamises konkreetse näitleja potentisiaalile ja tema võimele oma tegelast mõista, saavutab emosionaalselt mõjuva ps hholoogilise väljenduse, avardades tavapärast klassikute tõlgendamise stilisist raamistikku。Artikkel vaatleb teksti tõlgendamist Aleksandr Ostrovski näidendi“Kaasavaratu”kahes eri lavastuses。Näidendi teksti tõlkis lavastaja ise ja kohandas selle kahe lavastusjaks。Artikkel näitab, et tänu lavastaja hoolikale tõlgendamisele on kõneldud tekst väga täpselt lavastusse integritud。Artikkel näitab, et Krodersi lavakeelne mõtlemine letab näidendi teksti piire, luues uusi tänapäevaseid kunstiteoseid, mis on tänapäeva läti teatri tähtsamaid suundumusi。

{"title":"The Director as Translator: The Case of Latvian Director Oļģerts Kroders / Lavastaja kui tõlkija: läti lavastaja Oļģerts Kroders","authors":"Vēsma Lēvalde","doi":"10.7592/methis.v17i21/22.14587","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v17i21/22.14587","url":null,"abstract":"The article aims to tackle the creative work of the eminent Latvian stage director Oļģerts Kroders (1921–2012). Kroders, as a representative of the psychological theatre, was one of the first in Soviet Latvia who dared to break with the canon of socialist realism and portrayed the characters of literary classics on the stage without heroic overtones. The cornerstone of his creative work was a detailed approach to the literary source text, adapting it to the intended concept of the production. He even used to adjust the interpretation of the text to the potential of a particular actor in a particular role. The article deals with text interpretation in two productions of Alexander Ostrovsky’s play “Without a Dowry” translated by the director himself and adapted for two different productions. The article demonstrates that due to the director’s careful interpretation the spoken text is precisely integrated into the performance. \u0000 \u0000Artikkel käsitleb väljapaistva läti teatrilavastaja Oļģerts Krodersi (1921–2012) loomingut. Psühholoogilise teatri esindaja Kroders oli üks esimesi lavastajaid Nõukogude Lätis, kes julges eemalduda sotsialistliku realismi kaanonist ja kujutada kirjandusklassika teoste tegelasi laval ilma kangelasliku alatoonita. Kõik need lavastused on sarnastel teemadel: nad uurivad ebakõla moraali ja võimu vahel, lahkavad üksikisiku vaimse vabadusega seotud probleeme ja otsivad eksistentsiaalselt olulistes valikumomentides peituvat psühholoogilist tegevusmotivatsiooni. Krodersi lähenemine lavastajatööle kujutab endast pidevaid uue teatrikeele otsinguid ja katkematut uuenduslikkust. Kroders tunnistas kirjandusliku allika ja kõneldud sõna tähtsust lavastuses ja pööras üksikasjalikku tähelepanu teksti kvaliteedile. Krodersi meetod, mis seisnes kirjandusliku teksti tõlgendamise kohandamises konkreetse näitleja potentsiaalile ja tema võimele oma tegelast mõista, saavutab emotsionaalselt mõjuva psühholoogilise väljenduse, avardades tavapärast klassikute tõlgendamise stilistilist raamistikku. Artikkel vaatleb teksti tõlgendamist Aleksandr Ostrovski näidendi „Kaasavaratu“ kahes eri lavastuses. Näidendi teksti tõlkis lavastaja ise ja kohandas selle kahe lavastuse jaoks. Artikkel näitab, et tänu lavastaja hoolikale tõlgendamisele on kõneldud tekst väga täpselt lavastusse integreeritud. Artikkel näitab, et Krodersi lavakeelne mõtlemine ületab näidendi teksti piire, luues uusi tänapäevaseid kunstiteoseid, mis on üks tänapäeva läti teatri tähtsamaid suundumusi.","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"2 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"89676349","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

引用次数: 1

Totentanz and Graveyard Poetry: about the Baltic German Reception of English Graveyard Poetry / Totentanz ja graveyard poetry: inglise kalmuluule baltisaksa retseptsioonist

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/METHIS.V17I21/22.14583

Kairit Kaur

This paper explores the Baltic German reception of English graveyard poetry. The first translation of a graveyard poem was published in 1783 by Gottlieb Schlegel (Gray’s “Elegy”). Next, a poem by Elisa von der Recke is analysed in its dialogue with Blair’s “The Grave” and Schiller’s “Resignation”. The earliest and the most often talked about graveyard poem with the longest reception was Edward Young’s “Night-Thoughts”. Heinrich Mutschmann, professor for English at the University of Tartu, interpreted it as late as 1939. Tõukudes ühest 1759. aastal Tallinnas trükitud matuseluuletusest, mis meenutab nii hiliskeskaegset Niguliste „Surmatantsu“ kui 18. sajandil populaarset inglise kalmuluulet (vt Kaur 2018, 365–366), vaadeldakse käesolevas artiklis inglise kalmuluule baltisaksa retseptsiooni. Ehitamaks silda Notke „Surmatantsu“ järgse ja 18. sajandi teise poole baltisaksa surmakujutuste vahele, on alustuseks lühidalt resümeeritud raamatuteadlase Tiiu Reimo artiklit surma visualiseerimisest 17.–18. sajandi Eesti ala võõrkeelsetes matuseluuletustes, täpsemalt vinjettides. Selle põhjal võib aimata, et uudsem, barokist inspireeritud, kuid nüüd juba rokokooliku kuju võtnud surmakäsitlus hakkas siinkandis maad võtma alates 18. sajandi teisest poolest, selle kõrgaeg jäi aga 18. sajandi viimse veerandi ja 19. sajandi esimese kolmandiku vahele. Kas võiks seostada sellise surmakujutuse populariseerumist inglise kalmuluule mõjude jõudmisega siiakanti? Esimene teadaolev inglise kalmuluule tõlge Baltimail (nüüdsel Eesti-Läti alal) ilmus 1783. aastal Riia toomkooli rektori Gottlieb Schlegeli sulest ajakirjas Vermischte Aufsätze und Urtheile. Selleks oli Thomas Gray „Külasurnuaial kirjutatud eleegia“ („Elegy Written on a Country Churchyard“, 1751), tõlgitud ilmselt „vooruste edendamiseks“ ja näitena, kuidas „raskeid teemasid“ meisterlikult „vaimu ja värvidega hingestada“, nii nagu Schlegel ühes oma 1779. aastal Riias avaldatud programmkirjutises luulele ülesandeks seadis. Schlegel jääb oma Gray eleegia tõlkes sõnastuslikus plaanis üsna originaali lähedale, järgneb sellele pildikeeles, mõjudes ehk sellest kord veidi idüllilisemalt, kord „maavillasemalt“, kuid ka baroksema ja õpetatumana; baroksele muljele aitab kaasa ka stoofivormivalik, mis erineb originaali lihtsast ristriimilisest viisikjambist. Järgmise retseptsiooninäitena on vaadeldud kuramaalanna Elisa von der Recke dialoogi Robert Blairi poeemiga „Haud“ („The Grave“, 1743) ja Friedrich Schilleri luuletusega „Resignatsioon“ („Resignation“, 1786) luuletuses „Surnupead“ („Die Todtenköpfe“, esmatrükk Schilleri „Hoorides“ („Die Horen“) 1797). Nagu Recke päevikust ilmneb, oli ta Schilleri teosest väga häiritud, kuna see näis tema jaoks hülgavat kristlikku hinge surematuse doktriini ja nõnda edendavat moraalitust (Rachel 1902, 330–331). Tundub, et toetudes just Blairile, astub Recke Schilleri käsitlusele vastu, Blairi poeemi siiski edasi arendades. Teadaolevalt Elisa von der Recke inglise keelt ei osanud ja t

{"title":"Totentanz and Graveyard Poetry: about the Baltic German Reception of English Graveyard Poetry / Totentanz ja graveyard poetry: inglise kalmuluule baltisaksa retseptsioonist","authors":"Kairit Kaur","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14583","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14583","url":null,"abstract":"This paper explores the Baltic German reception of English graveyard poetry. The first translation of a graveyard poem was published in 1783 by Gottlieb Schlegel (Gray’s “Elegy”). Next, a poem by Elisa von der Recke is analysed in its dialogue with Blair’s “The Grave” and Schiller’s “Resignation”. The earliest and the most often talked about graveyard poem with the longest reception was Edward Young’s “Night-Thoughts”. Heinrich Mutschmann, professor for English at the University of Tartu, interpreted it as late as 1939. \u0000 \u0000Tõukudes ühest 1759. aastal Tallinnas trükitud matuseluuletusest, mis meenutab nii hiliskeskaegset Niguliste „Surmatantsu“ kui 18. sajandil populaarset inglise kalmuluulet (vt Kaur 2018, 365–366), vaadeldakse käesolevas artiklis inglise kalmuluule baltisaksa retseptsiooni. Ehitamaks silda Notke „Surmatantsu“ järgse ja 18. sajandi teise poole baltisaksa surmakujutuste vahele, on alustuseks lühidalt resümeeritud raamatuteadlase Tiiu Reimo artiklit surma visualiseerimisest 17.–18. sajandi Eesti ala võõrkeelsetes matuseluuletustes, täpsemalt vinjettides. Selle põhjal võib aimata, et uudsem, barokist inspireeritud, kuid nüüd juba rokokooliku kuju võtnud surmakäsitlus hakkas siinkandis maad võtma alates 18. sajandi teisest poolest, selle kõrgaeg jäi aga 18. sajandi viimse veerandi ja 19. sajandi esimese kolmandiku vahele. Kas võiks seostada sellise surmakujutuse populariseerumist inglise kalmuluule mõjude jõudmisega siiakanti? \u0000Esimene teadaolev inglise kalmuluule tõlge Baltimail (nüüdsel Eesti-Läti alal) ilmus 1783. aastal Riia toomkooli rektori Gottlieb Schlegeli sulest ajakirjas Vermischte Aufsätze und Urtheile. Selleks oli Thomas Gray „Külasurnuaial kirjutatud eleegia“ („Elegy Written on a Country Churchyard“, 1751), tõlgitud ilmselt „vooruste edendamiseks“ ja näitena, kuidas „raskeid teemasid“ meisterlikult „vaimu ja värvidega hingestada“, nii nagu Schlegel ühes oma 1779. aastal Riias avaldatud programmkirjutises luulele ülesandeks seadis. Schlegel jääb oma Gray eleegia tõlkes sõnastuslikus plaanis üsna originaali lähedale, järgneb sellele pildikeeles, mõjudes ehk sellest kord veidi idüllilisemalt, kord „maavillasemalt“, kuid ka baroksema ja õpetatumana; baroksele muljele aitab kaasa ka stoofivormivalik, mis erineb originaali lihtsast ristriimilisest viisikjambist. \u0000Järgmise retseptsiooninäitena on vaadeldud kuramaalanna Elisa von der Recke dialoogi Robert Blairi poeemiga „Haud“ („The Grave“, 1743) ja Friedrich Schilleri luuletusega „Resignatsioon“ („Resignation“, 1786) luuletuses „Surnupead“ („Die Todtenköpfe“, esmatrükk Schilleri „Hoorides“ („Die Horen“) 1797). Nagu Recke päevikust ilmneb, oli ta Schilleri teosest väga häiritud, kuna see näis tema jaoks hülgavat kristlikku hinge surematuse doktriini ja nõnda edendavat moraalitust (Rachel 1902, 330–331). Tundub, et toetudes just Blairile, astub Recke Schilleri käsitlusele vastu, Blairi poeemi siiski edasi arendades. Teadaolevalt Elisa von der Recke inglise keelt ei osanud ja t","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"175 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"83537730","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

引用次数: 1

Transformational Utopian/Dystopian Projections in Turkish Literature: Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı by Adam Şenel / Transformatsioonilised utoopia/düstoopia projektsioonid türgi kirjanduses: Adam Şeneli „Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Haya

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/METHIS.V17I21/22.14585

Emrah Atasoy

This article aims to inform international scholars about the existence of an utopian tradition in Turkish literature and explicates the increasing interest in utopian literature in Turkey. The first part of the article presents an insight into the literary and historical progress of the Turkish utopian tradition within the context of a tradition that is predominantly western. The second part engages in a critical and thematic analysis of Adam Şenel’s novella, Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı, first published in 1968 by Bizim Publishing House. It can be translated as Marriage Life in Teleandregenos’s Utopia. In this article, the 2003 version is used and cited. Utopistlik kirjandus köidab jätkuvalt laiu lugejate hulki paljudes kultuurides, sest see kujutab erisuguseid maailmakordi, millest mõned võivad muutuda tegelikkuseks selleks spetsiaalselt moodustatud kogukondades, teised aga jäävad väljamõeldiste valda, kuid pakuvad siiski vaateid tegeliku elu küsitavatele aspektidele ja toovad esile vastandlikke hääli, sarnasust, paljusust ja mitmekesisust. Kirjanikud kujutavad lootust reformidele ja parema, isegi ideaalse ühiskonna otsinguid nende enda vaatepunktist loodud kujutletavates maailmades. Mõned kirjanikud otsivad utoopilist lootust, teised autorid võivad utoopiliste ootuste realiseerumise võimatuse tõttu esitada luupainajalikke ühiskonnakordi düstoopiate abil, mida professor Sargent kirjeldab kui „mitte-eksisteerivat ühiskonda, mida kirjeldatakse märkimisväärse üksikasjalikkusega ja mis on tavaliselt asetatud aega ja ruumi, mida kaasaegne lugeja peaks, autori kavatsuse järgi, nägema tublisti hullema ühiskonnana kui see, kus ta parajasti elab.“ Nende tekstide kaudu näitavad kirjanikud, intellektuaalid ja filosoofid alternatiivseid süsteeme ja ideoloogilisi formatsioone kriitilisest perspektiivist ja/või vastandlikust seisukohast. Need spekulatiivsed teosed käsitlevad selliseid probleeme nagu ühiskonna hierarhiline ülesehitus, võimukasutus, manipulatiivne epistemoloogia, sotsiaalne manipuleerimine, ajalugu ja rõhumine, mis panevad meid mõtlema ühiskondlik-poliitilise olustiku ja selle võimalike arutlusvigade üle. Ingliskeelsetel teostel on võimalik jõuda rahvusvahelise lugejani, samasugustel spekulatiivse kirjanduse teostel, mis pole inglise keeles kirjutatud, on aga juhul, kui neid ei tõlgita, ainult piiratud kohalik lugejaskond. Seetõttu püüab käesolev artikkel heita valgust utopistlikule mõttele türgi kirjanduses ja teadustöödes, mille põhjuseks on Türgis kasvav huvi utopismi ja kirjanduslike utoopiate/düstoopiate vastu. Artikkel tutvustab ka Adam Şeneli lühiromaani „Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı“ („Abielu Teleandregenose Utoopias“).

{"title":"Transformational Utopian/Dystopian Projections in Turkish Literature: Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı by Adam Şenel / Transformatsioonilised utoopia/düstoopia projektsioonid türgi kirjanduses: Adam Şeneli „Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Haya","authors":"Emrah Atasoy","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14585","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14585","url":null,"abstract":"This article aims to inform international scholars about the existence of an utopian tradition in Turkish literature and explicates the increasing interest in utopian literature in Turkey. The first part of the article presents an insight into the literary and historical progress of the Turkish utopian tradition within the context of a tradition that is predominantly western. The second part engages in a critical and thematic analysis of Adam Şenel’s novella, Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı, first published in 1968 by Bizim Publishing House. It can be translated as Marriage Life in Teleandregenos’s Utopia. In this article, the 2003 version is used and cited. \u0000 \u0000Utopistlik kirjandus köidab jätkuvalt laiu lugejate hulki paljudes kultuurides, sest see kujutab erisuguseid maailmakordi, millest mõned võivad muutuda tegelikkuseks selleks spetsiaalselt moodustatud kogukondades, teised aga jäävad väljamõeldiste valda, kuid pakuvad siiski vaateid tegeliku elu küsitavatele aspektidele ja toovad esile vastandlikke hääli, sarnasust, paljusust ja mitmekesisust. Kirjanikud kujutavad lootust reformidele ja parema, isegi ideaalse ühiskonna otsinguid nende enda vaatepunktist loodud kujutletavates maailmades. Mõned kirjanikud otsivad utoopilist lootust, teised autorid võivad utoopiliste ootuste realiseerumise võimatuse tõttu esitada luupainajalikke ühiskonnakordi düstoopiate abil, mida professor Sargent kirjeldab kui „mitte-eksisteerivat ühiskonda, mida kirjeldatakse märkimisväärse üksikasjalikkusega ja mis on tavaliselt asetatud aega ja ruumi, mida kaasaegne lugeja peaks, autori kavatsuse järgi, nägema tublisti hullema ühiskonnana kui see, kus ta parajasti elab.“ Nende tekstide kaudu näitavad kirjanikud, intellektuaalid ja filosoofid alternatiivseid süsteeme ja ideoloogilisi formatsioone kriitilisest perspektiivist ja/või vastandlikust seisukohast. \u0000Need spekulatiivsed teosed käsitlevad selliseid probleeme nagu ühiskonna hierarhiline ülesehitus, võimukasutus, manipulatiivne epistemoloogia, sotsiaalne manipuleerimine, ajalugu ja rõhumine, mis panevad meid mõtlema ühiskondlik-poliitilise olustiku ja selle võimalike arutlusvigade üle. Ingliskeelsetel teostel on võimalik jõuda rahvusvahelise lugejani, samasugustel spekulatiivse kirjanduse teostel, mis pole inglise keeles kirjutatud, on aga juhul, kui neid ei tõlgita, ainult piiratud kohalik lugejaskond. Seetõttu püüab käesolev artikkel heita valgust utopistlikule mõttele türgi kirjanduses ja teadustöödes, mille põhjuseks on Türgis kasvav huvi utopismi ja kirjanduslike utoopiate/düstoopiate vastu. Artikkel tutvustab ka Adam Şeneli lühiromaani „Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı“ („Abielu Teleandregenose Utoopias“).","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"24 2 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"83880673","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

引用次数: 0

Dynamics of Crossing Borders. The Case of Hella Wuolijoki / Piiride ületamise dünaamika. Hella Wuolijoki juhtum 跨越边界的动态。Hella Wuolijoki / Piiride <s:1> letamise d<e:1> naamika案。你好，我是Wuolijoki

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/METHIS.V17I21/22.14589

Anneli Saro

The focus of the article is Estonian born Finnish playwright Hella Wuolijoki (1886–1954). The article concentrates on the process of becoming 1) the de-familiarized Own and subsequently 2) the Other, i.e. on the process of acculturation. The change of language from Estonian to Finnish but also Wuolijoki’s ethnical and political self-identity as expressed in her fictional works and memoirs illuminate these dynamics. The reception of Wuolijoki’s first fictional works (written in Estonian) is analyzed with the aim of understanding the communication between the writer and her audiences and the reasons behind her change of language and ethnic identity. Artikli fookuses on tuntud Soome näitekirjanik Hella Wuolijoki (1886–1954), kelle näidendite varal ehitati üles Soome rahvuslik (ja feministlik) identiteet. Wuolijoki oli tegelikult Eestis sündinud Ella Marie Murrik, kes aastal 1904 läks Helsingi Ülikooli õppima, abiellus seal Sulo Wuolijokiga (1881–1957) ning jäi aegamööda eestlastele võõraks. Hella Wuolijoki biograafiat ja kirjanduslikku pärandit on põhjalikult uuritud nii Eestis kui ka Soomes, kuid tema kultuurilist ülekannet ja akulturatsiooni pole teoreetilises raamistikus käsitletud. Käesolev artikkel keskendub eelkõige ülekandele, s.t piiride ületamise protsessile, sellele, kuidas Wuolijokist sai 1) võõritatud Oma ja seejärel 2) Teine. Kõige silmatorkavam märk tema akulturatsiooniprotsessist oli üleminek eesti keelelt soome keelele kirjanduslikus loomingus, aga ka etnilise ja poliitilise identiteedi muutumine, nagu see väljendub Wuolijoki fiktsionaalsetes ja hilisemates memuaarsetes teostes. Artiklis analüüsitakse Wuolijoki varaste, eesti keeles kirjutatud teoste retseptsiooni eesmärgiga mõista kirjaniku ja tema publiku vahelist kommunikatsiooni ja põhjuseid, mis viisid kirjandusliku keele väljavahetamiseni ja etnilise identiteedi muutumiseni. Wuolijoki püüdis kehtestada endale kohta eesti kirjanduses aastail 1911–1914 ning selle taga olid paljuski nii majanduslikud kui ka psühholoogilised põhjused – hüvastijätt kodumaa ja suguvõsaga. Kuigi Eestis oli juba kanda kinnitanud realism, mõjusid Wuolijoki ideedraama „Talulapsed“ ja rahvusromantiline romaan „Udutagused“ nii teema kui ka väljendusvahendite poolest anakronistlikult, kuigi teatud määral ka kütkestasid. Ka tema eesti keel oli vananenud. Wuolijoki vasakpoolsed ja feministlikud vaated ühelt poolt ning Venemaa tsensuuriaparaat teiselt poolt suurendasid kirjaniku ja tema publiku vahelisi mõistmisraskusi veelgi. Tema teoste vastuoluline retseptsioon kodumaal nõrgendas ka Wuolijoki ühtekuuluvustunnet Eesti ühiskonnaga. Teise katse end eesti kirjanduses kehtestada tegi Wuolijoki aastail 1931–1932, kirjutades lühikese ajaga kolm eestikeelset näidendit ja ühe romaani. Viimane sai üsna hävitava kriitika osaliseks ning näidenditest pääses lavale vaid „Koidula“, mis põhjustas küll skandaali, kuid tõi kirjanikule siiski ka tasu ja kuulsuse. Wuolijoki selle perioodi näidendites on tunda Ibseni mõj

{"title":"Dynamics of Crossing Borders. The Case of Hella Wuolijoki / Piiride ületamise dünaamika. Hella Wuolijoki juhtum","authors":"Anneli Saro","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14589","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14589","url":null,"abstract":"The focus of the article is Estonian born Finnish playwright Hella Wuolijoki (1886–1954). The article concentrates on the process of becoming 1) the de-familiarized Own and subsequently 2) the Other, i.e. on the process of acculturation. The change of language from Estonian to Finnish but also Wuolijoki’s ethnical and political self-identity as expressed in her fictional works and memoirs illuminate these dynamics. The reception of Wuolijoki’s first fictional works (written in Estonian) is analyzed with the aim of understanding the communication between the writer and her audiences and the reasons behind her change of language and ethnic identity. \u0000 \u0000Artikli fookuses on tuntud Soome näitekirjanik Hella Wuolijoki (1886–1954), kelle näidendite varal ehitati üles Soome rahvuslik (ja feministlik) identiteet. Wuolijoki oli tegelikult Eestis sündinud Ella Marie Murrik, kes aastal 1904 läks Helsingi Ülikooli õppima, abiellus seal Sulo Wuolijokiga (1881–1957) ning jäi aegamööda eestlastele võõraks. \u0000Hella Wuolijoki biograafiat ja kirjanduslikku pärandit on põhjalikult uuritud nii Eestis kui ka Soomes, kuid tema kultuurilist ülekannet ja akulturatsiooni pole teoreetilises raamistikus käsitletud. Käesolev artikkel keskendub eelkõige ülekandele, s.t piiride ületamise protsessile, sellele, kuidas Wuolijokist sai 1) võõritatud Oma ja seejärel 2) Teine. Kõige silmatorkavam märk tema akulturatsiooniprotsessist oli üleminek eesti keelelt soome keelele kirjanduslikus loomingus, aga ka etnilise ja poliitilise identiteedi muutumine, nagu see väljendub Wuolijoki fiktsionaalsetes ja hilisemates memuaarsetes teostes. Artiklis analüüsitakse Wuolijoki varaste, eesti keeles kirjutatud teoste retseptsiooni eesmärgiga mõista kirjaniku ja tema publiku vahelist kommunikatsiooni ja põhjuseid, mis viisid kirjandusliku keele väljavahetamiseni ja etnilise identiteedi muutumiseni. \u0000Wuolijoki püüdis kehtestada endale kohta eesti kirjanduses aastail 1911–1914 ning selle taga olid paljuski nii majanduslikud kui ka psühholoogilised põhjused – hüvastijätt kodumaa ja suguvõsaga. Kuigi Eestis oli juba kanda kinnitanud realism, mõjusid Wuolijoki ideedraama „Talulapsed“ ja rahvusromantiline romaan „Udutagused“ nii teema kui ka väljendusvahendite poolest anakronistlikult, kuigi teatud määral ka kütkestasid. Ka tema eesti keel oli vananenud. Wuolijoki vasakpoolsed ja feministlikud vaated ühelt poolt ning Venemaa tsensuuriaparaat teiselt poolt suurendasid kirjaniku ja tema publiku vahelisi mõistmisraskusi veelgi. Tema teoste vastuoluline retseptsioon kodumaal nõrgendas ka Wuolijoki ühtekuuluvustunnet Eesti ühiskonnaga. \u0000Teise katse end eesti kirjanduses kehtestada tegi Wuolijoki aastail 1931–1932, kirjutades lühikese ajaga kolm eestikeelset näidendit ja ühe romaani. Viimane sai üsna hävitava kriitika osaliseks ning näidenditest pääses lavale vaid „Koidula“, mis põhjustas küll skandaali, kuid tõi kirjanikule siiski ka tasu ja kuulsuse. Wuolijoki selle perioodi näidendites on tunda Ibseni mõj","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"96 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"82821734","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

引用次数: 0

The Bilingual Writer: Two Estonian-Russian Cases and One Russian-Estonian Case / Kakskeelne kirjanik: kaks eesti-vene kirjanikku ja üks vene-eesti kirjanik

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/METHIS.V17I21/22.14582

Irina Belobrovtseva

The present article addresses the problem of literary bilingualism. Summing up linguists’ disagreements concerning the content and scope of the notion of bilingualism, this article, which in its practical part addresses the situation of Russian-Estonian literary bilingualism, can be considered a prolegomenon to this subject. The problem of Estonian-Russian literary bilingualism is discussed on the basis of the poetic output of Jaan Kaplinski (whose native language is Estonian) and Igor Kotjukh (whose native language is Russian), both of whom have been active as bilingual writers for many years, and on the basis of a recently published novel by Kalle Käsper Чудо (Wonder, 2017)—Kalle Käsper’s debut as a Russian writer. The problem of literary bilingualism will be discussed in the framework of the following methods: stylistic analysis of the text, interviews with bilingual writers, and the analysis of bilingual writers’ texts from the perspective of the presence of Russian/Estonian linguistic and cultural substrata. Käesoleva artikli praktiline osa käsitleb vene-eesti kirjandusliku kakskeelsuse olukorda, teoreetilises osas võetakse kokku keeleteadlaste lahkarvamused kakskeelsuse mõiste sisu ja ulatuse üle. Eesti-vene kirjandusliku kakskeelsuse küsimust vaadeldakse eesti emakeelega Jaan Kaplinski ja vene emakeelega Igor Kotjuhi luuleloomingu põhjal. Mõlemad autorid on palju aastaid tegutsenud kakskeelsete kirjanikena. Samuti käsitletakse Kalle Käsperi hiljuti ilmunud venekeelset romaani „Ime“ (2017), mis oli Käsperi debüüt vene kirjanikuna. Kirjandusliku kakskeelsuse küsimust arutatakse stilistilise tekstianalüüsi ja kakskeelsete kirjanikega tehtud intervjuude abil, toetudes kakskeelsete kirjanike tekstide analüüsile, mis uurib vene/eesti keelelise ja kultuurilise aluskihi olemasolu nende teostes. Üldjuhul on keeleteadlaste hoiak kakskeelsuse suhtes üsna lähedal kakskeelsuse tunnustamisele nähtusena, mis ei nõua ilmtingimata mõlema keele võrdset valdamist (André Martinet); samuti ei nõua see ka selliste oskuste võrdset valdamist nagu teisest keelest arusaamine, selle rääkimine, lugemine ja kirjutamine (John T. Macnamara). Enamik sajandivahetusel sel alal tehtud uurimustest käsitleb kakskeelsuse kognitiivset aspekti. Tõestati ideed, et kakskeelsus formeerus õppimise käigus, s.t pärast emakeele omandamise lõpetamist. Lükates ümber hirme, mis puudutavad kakskeelsuse negatiivset mõju haprale inimteadvusele, jõudis teadus järeldusele, et kakskeelsus hoopiski ergutab inimese kognitiivseid võimeid. Erinevalt kakskeelsuse kui keelelise nähtuse uurimisest pole kirjandusliku kakskeelsuse definitsioonide vahel lahknevusi: kakskeelsed kirjanikud on need kirjanikud, kes oskavad hästi kahte või enamat keelt. Seoses globaliseerumisega võib ette näha selliste kakskeelsete kirjanike arvu kiiret kasvu, kes ei oska oma loomingus kasutatavaid keeli võrdsel tasemel. Kirjandusliku kakskeelsuse olukorda mõjutab ka postmodernismi ajajärk, kus kirjandust peetakse mängu

本文探讨文学双语问题。这篇文章总结了语言学家对双语概念的内容和范围的分歧，在其实际部分讨论了俄罗斯-爱沙尼亚文学双语的情况，可以被认为是这一主题的一个预兆。爱沙尼亚-俄罗斯文学双语问题的讨论基于Jaan Kaplinski(其母语为爱沙尼亚语)和Igor Kotjukh(其母语为俄语)多年来作为双语作家活跃的诗歌输出，以及Kalle Käsper Чудо最近出版的小说(Wonder, 2017) -Kalle Käsper作为俄罗斯作家的处女作。文学双语问题将在以下方法的框架内讨论:文本的风格分析，与双语作家的访谈，以及从俄罗斯/爱沙尼亚语言和文化基础的存在的角度分析双语作家的文本。Käesoleva artikli praktiline osa käsitleb vene-eesti kirjandusliku kakskeelsuse olukorda, teoreetilises osas võetakse kokku keeleteadlaste lahkarvamused kakskeelsuse mõiste sisu ja ulatuse <e:2> le。eestivene kirjandusliku kakskeelsuse k<e:1> simust vaadeldakse eesti emakeelega Jaan Kaplinski ja vene emakeelega Igor Kotjuhi luuleloomingu põhjal。Mõlemad八州自治市的一名官员说:“这是一场灾难。”Samuti käsitletakse Kalle Käsperi hiljuti ilmunud venekeset romaani“time”(2017)，mis oli Käsperi deb<e:1> <e:1> t vene kirjanikuna。Kirjandusliku kakskeelsuse k<e:1> simust arutatakse stilistilise tekstiananalil <e:1> simust arutatakse stilistilise kirjanikega tetutud intervjuude abil, toetudes kakskeelte kirjanelete kirjanelete tekstide analil, mis uurib vene/eesti keelelise ja kultuurilise aluskihi olemasolu nende teostes。Üldjuhul on keeleteadlaste hoiak kakskeelsuse suhtes <e:1> sna lähedal kakskeelsuse tunnustamisele nähtusena, mis ei nõua ilmtingimata mõlema keele võrdset valdamist (andr<s:1> Martinet);samuti ei nõua参见ka selliste oskuste võrdset valdamist nagu teisest keelest arusaamine, selle rääkimine, lugemine ja kirjutamine (John T. Macnamara)。Enamik sajand divahetuel sel alaltetud uurimustest käsitleb kakskeelsusecognitiveset aspekti。Tõestati ideed, et kakskeelsus formeerus õppimise käigus, s.t pärast emakeele omandamise lõpetamist。<s:1> kates <e:1>成员hirme, mis puudutavad kakskeelsusnegatiivset mõju haprale inimteadusele, jõudis teadusjäreldusele, et kakskeelsushoopiski ergutab inimese kognitiivseid võimeid。Erinevalt kakskeelsuse kui keelelise nähtuse uurimisest pole kirjandusliku kakskeelsuse definitionide vahel lahknevusi: kakskeelsed kirjanikud on need kirjanikud, kes oskavad hästi kahte või enamat keelt。ses globaliseerumisega võib ette näha selliste kakskeelsete kirjanike arvu kikiret kasvu, kes ei oska oma loomingus kasutatavaid keeli võrdsel tasemel。Kirjandusliku kakskeelsuse olukorda mõjutab ka后现代主义ajajärk, kus kirjandust peetakse mänguks。在huvitav jälgida, kuidas Jaan Kaplinski ja Kalle Käsper seletavad，牛奶和mõnikord vene keeles kirjutavad。Kaplinski在märkinud oma professionaalset huvi selle teema vastu上:在soovinud上võrrelda teatavaid korduvaid arhailisi vene keele structure analoggiliste strucktuuridega mõnes somesomeugri keeles。Tema venekeelsetes luletustes väljendab nostalgiatunnet vanapärane kirjaviis。Kaplinski在ka väitnud，而kirjanikule suureks在kirjanikule suureks väljakutseks。Käsperi huvi vene keele vastu tekkis kirjaniku enda väitel järkjärgult。在alati öelnud, et soovib jõuda laiema lugejaskonnani。参见täielikus kooskõlas sellega, mida teoreetikud räägivad keelevatheuse实用主义的专家:keele valiku dikteerivad suurem maa ja“suurem

{"title":"The Bilingual Writer: Two Estonian-Russian Cases and One Russian-Estonian Case / Kakskeelne kirjanik: kaks eesti-vene kirjanikku ja üks vene-eesti kirjanik","authors":"Irina Belobrovtseva","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14582","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14582","url":null,"abstract":"The present article addresses the problem of literary bilingualism. Summing up linguists’ disagreements concerning the content and scope of the notion of bilingualism, this article, which in its practical part addresses the situation of Russian-Estonian literary bilingualism, can be considered a prolegomenon to this subject. The problem of Estonian-Russian literary bilingualism is discussed on the basis of the poetic output of Jaan Kaplinski (whose native language is Estonian) and Igor Kotjukh (whose native language is Russian), both of whom have been active as bilingual writers for many years, and on the basis of a recently published novel by Kalle Käsper Чудо (Wonder, 2017)—Kalle Käsper’s debut as a Russian writer. The problem of literary bilingualism will be discussed in the framework of the following methods: stylistic analysis of the text, interviews with bilingual writers, and the analysis of bilingual writers’ texts from the perspective of the presence of Russian/Estonian linguistic and cultural substrata. \u0000 \u0000Käesoleva artikli praktiline osa käsitleb vene-eesti kirjandusliku kakskeelsuse olukorda, teoreetilises osas võetakse kokku keeleteadlaste lahkarvamused kakskeelsuse mõiste sisu ja ulatuse üle. Eesti-vene kirjandusliku kakskeelsuse küsimust vaadeldakse eesti emakeelega Jaan Kaplinski ja vene emakeelega Igor Kotjuhi luuleloomingu põhjal. Mõlemad autorid on palju aastaid tegutsenud kakskeelsete kirjanikena. Samuti käsitletakse Kalle Käsperi hiljuti ilmunud venekeelset romaani „Ime“ (2017), mis oli Käsperi debüüt vene kirjanikuna. Kirjandusliku kakskeelsuse küsimust arutatakse stilistilise tekstianalüüsi ja kakskeelsete kirjanikega tehtud intervjuude abil, toetudes kakskeelsete kirjanike tekstide analüüsile, mis uurib vene/eesti keelelise ja kultuurilise aluskihi olemasolu nende teostes. \u0000Üldjuhul on keeleteadlaste hoiak kakskeelsuse suhtes üsna lähedal kakskeelsuse tunnustamisele nähtusena, mis ei nõua ilmtingimata mõlema keele võrdset valdamist (André Martinet); samuti ei nõua see ka selliste oskuste võrdset valdamist nagu teisest keelest arusaamine, selle rääkimine, lugemine ja kirjutamine (John T. Macnamara). Enamik sajandivahetusel sel alal tehtud uurimustest käsitleb kakskeelsuse kognitiivset aspekti. Tõestati ideed, et kakskeelsus formeerus õppimise käigus, s.t pärast emakeele omandamise lõpetamist. Lükates ümber hirme, mis puudutavad kakskeelsuse negatiivset mõju haprale inimteadvusele, jõudis teadus järeldusele, et kakskeelsus hoopiski ergutab inimese kognitiivseid võimeid. \u0000Erinevalt kakskeelsuse kui keelelise nähtuse uurimisest pole kirjandusliku kakskeelsuse definitsioonide vahel lahknevusi: kakskeelsed kirjanikud on need kirjanikud, kes oskavad hästi kahte või enamat keelt. Seoses globaliseerumisega võib ette näha selliste kakskeelsete kirjanike arvu kiiret kasvu, kes ei oska oma loomingus kasutatavaid keeli võrdsel tasemel. Kirjandusliku kakskeelsuse olukorda mõjutab ka postmodernismi ajajärk, kus kirjandust peetakse mängu","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"15 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"84719184","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

引用次数: 3

Opera across Borders: New Technologies and Mediatization / Piire ületav ooper: uued tehnoloogiad ja mediatiseerimine

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/METHIS.V17I21/22.14586

Lauma Mellēna-Bartkeviča

This article aims to address the impact of new technologies and mediatization of the opera genre in the 2nd decade of the 21st century taking into account the discussion on “liveness” and mediated artistic experiences offered by Philip Auslander and Bruce McConachie. The inquiry outlines three key modalities in terms of interaction between opera and mediatization: 1) multimedia as a part of an opera production, 2) media as channels for opera distribution, and 3) mediatization as a communication tool. Excluding opera films and history of opera recordings, the main focus here concerns HD live and online transmissions of opera performances. Mediatization has introduced notable changes in the perception of this genre of performing arts, questioning the phenomenon of operatic immersion and leading to the transformation of operatic culture. Artikkel käsitleb uute tehnoloogiate ja mediatiseerimise mõju ooperižanrile 21. sajandi teisel aastakümnel, võttes arvesse Philip Auslanderi ja Bruce McConachie arutelu elava ettekande (liveness) ja vahendatud kunstilise elamuse üle. Uurimus visandab kolm olulist ooperi ja mediatiseerimise vastastikust toimet puudutavat modaalsust: 1) multimeedia ooperi lavastamise osana, 2) meedia kui ooperi levitamise kanalid, 3) mediatiseerimine kui kommunikatsioonivahend. Uute tehnoloogiate ülikiire areng mõjutab tänapäeval kõiki esituskunstižanre, isegi ooperit, mida peetakse kõige konservatiivsemaks muusikateatri vormiks. Tehnoloogiate laialtlevinud igapäevakasutus loob uue nõuete, väljakutsete ja võimaluste raamistiku. Tehnoloogilised uuendused, alates subtiitrimasinatest ja lõpetades elava esituse online-ülekannetega, varieerivad levikukanaleid ja teevad ooperi kättesaadavaks väljaspool ooperimaja, hoolimata vaatajate kultuurioludest ja sotsiaalsetest piiridest. Meedia annab lavastajatele ja produtsentidele ohtralt võimalusi, kuidas klassikalise ooperirepertuaari kogemist publiku jaoks uudseks muuta ja pakkuda neile visuaalselt muljetavaldavaid lavastusi. Publik saab ooperit vaadata, tõlgendada ja sellesse süüvida (immerse) nii otse, ooperimajas kohal viibides kui ka virtuaalselt, elava voogesituse või salvestatud ooperietenduse online-esituse kaudu, aga ka kinoseanssidel ja TV-saateid jälgides. Kõik need aspektid algatavad tänapäevase ooperielamuse üle väitlusi, mis käsitlevad mediatiseerimise nõrku ja tugevaid külgi ooperi lavastamisel ja nautimisel, teaduslikul uurimisel ja õpetamisel ning mis uurivad mediatiseeritud kunstielamust. Meedia ja esitamisega seotud teooriad käsitlevad harva ooperit kui konkreetset sünteetilist esituskunsti žanri ja selle suhteid meediaga. Clemens Risi puudutas seda teemat, uurides ooperisse süüvimist (immersiooni) ja sellest otseselt osavõtmist, Christopher Morris on analüüsinud televisiooni jaoks valmistatud Itaalia ooperifilmide viimast lainet, kus püütakse publikule pakkuda hüperreaalset elamust asukoha ja toimumisajaga seotud eritingimuste kaudu. Ülalmainitud Auslanderi ja McConachi

本文结合菲利普·奥斯兰德(Philip Auslander)和布鲁斯·麦科纳奇(Bruce McConachie)对“活动性”和媒介化艺术体验的讨论，旨在探讨21世纪第二个十年新技术和媒介化对歌剧类型的影响。调查概述了歌剧和媒体化之间互动的三种关键模式:1)作为歌剧制作一部分的多媒体，2)作为歌剧发行渠道的媒体，以及3)作为交流工具的媒体。除了歌剧电影和歌剧录音历史，这里主要关注的是歌剧表演的高清直播和在线传输。媒体化使人们对这一表演艺术类型的认知发生了显著的变化，对歌剧沉浸现象提出了质疑，并导致了歌剧文化的转型。Artikkel käsitleb ute technologie ja mediatiseerimise mõju ooperižanrilesajandi teisel aastakmnel, võttes arvesse Philip Auslanderi ja Bruce McConachie arutelu elava ettekade(活力)ja vahendatud kunstilise elamuse le。研究结果表明:1)多媒体猪流感病毒，2)多媒体猪流感病毒，3)多媒体猪流感病毒，3)猪流感病毒，3)猪流感病毒。像areng mõjutab tänapäeval kõiki esituskunstižanre, isegi ooperit, mida peetakse kõige这样的ute技术人员，保守地将音乐与vormiks联系在一起。技术公司laialtlevinud igapäevakasutus loob uue nõuete, väljakutsete ja võimaluste raamistiku。technoloogilised uendused, alates subtititrimasinatest ja lõpetades elava esituse online- lekannetega, varieivad levikukanaleid ja teevad ooperi kättesaadavaks väljaspool ooperimaja, hoolimata vaatajate kultuurioludest ja socitsiaalsetest piiridest。media annab lavastajatele产品的分类为:võimalusi, kuidas的分类为:分类为:kogist的分类为:kogist的分类为:kuidas的分类为:muuta的分类为:pakkuda的分类为:kuidas的分类为:muuta的分类为:pakkuda的分类为:kogist的分类为:Publik saab ooperit vaadata, tõlgendada ja sellesse s vida(沉浸)niotse, ooperimajas kohalviibides kui ka virtualself, elava voogesituse või salvestatud ooperietenuse online-esituse kaudu, aga ka kinoseanssidel ja TV-saateid jälgides。Kõik需要asppektid algatavad tänapäevase ooperielamuse le väitlusi, mis käsitlevad mediatiseerimise nõrku ja tugevaid k lgi ooperi lavastamisel ja nautimisel, teaduslikul urimisel ja õpetamisel ning mis urivad mediatiseriud kunstielamust。media ja esitamisega seotud teooriad käsitlevad harva ooperit kui konkreetset s nteetilist esituskunsti žanri ja selle suhteid mediaga。Clemens Risi puudutas seda teemat, uuriides ooperisse s vimist (immersiooni) ja sellest otseselt osavõtmist, Christopher Morris on分析 sinud television - ooperifilide viimast lainet, kus p takse public likule pakkuda h perreaalset elamust asukoha ja toimumisajaga seotud riingst kaudu。Ülalmainitud Auslanderi ja McConachie arutelu järgides pakun ma välja tologia selle kohta, kuidas media võimendab ooperi lavastamist。Esimene modalsus puudutab visuaalseet mediateologie kasutamist väljendusvahendina või kunstilise abivahendina ooperi lavastamisel ooperimajas。Tänapäeval tähendab参见enamasti video projitseerimist laval, taustekraane, veebikacamera projjektsioone jne, mison kos dekoratsioonidega osaks lavatelikusest, korraldavad lavaruumi või pakuvad lavastaja taotlustele visuaalset tuge。研究结果表明，黄芪多糖对黄芪多糖的抑制作用较弱。Autor keskendub HD- lekannetele kinos ja ooperimajast väljaspool tänavaekraanidel -参见:le maailma laiali paiknevate suurte vaatajahulkade jagatud, soodushinnaga või hoopis tasuta saadud mediatiseriud kogemus, kus htlasi säilib ettekujutus ooperist kui kollektiivse kunstielamusest。Publik peab siiski meeles pidama, et igasuguse“elava”，et lekande puhul on tegemist planeitu

{"title":"Opera across Borders: New Technologies and Mediatization / Piire ületav ooper: uued tehnoloogiad ja mediatiseerimine","authors":"Lauma Mellēna-Bartkeviča","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14586","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14586","url":null,"abstract":"This article aims to address the impact of new technologies and mediatization of the opera genre in the 2nd decade of the 21st century taking into account the discussion on “liveness” and mediated artistic experiences offered by Philip Auslander and Bruce McConachie. The inquiry outlines three key modalities in terms of interaction between opera and mediatization: 1) multimedia as a part of an opera production, 2) media as channels for opera distribution, and 3) mediatization as a communication tool. Excluding opera films and history of opera recordings, the main focus here concerns HD live and online transmissions of opera performances. Mediatization has introduced notable changes in the perception of this genre of performing arts, questioning the phenomenon of operatic immersion and leading to the transformation of operatic culture. \u0000 \u0000Artikkel käsitleb uute tehnoloogiate ja mediatiseerimise mõju ooperižanrile 21. sajandi teisel aastakümnel, võttes arvesse Philip Auslanderi ja Bruce McConachie arutelu elava ettekande (liveness) ja vahendatud kunstilise elamuse üle. Uurimus visandab kolm olulist ooperi ja mediatiseerimise vastastikust toimet puudutavat modaalsust: 1) multimeedia ooperi lavastamise osana, 2) meedia kui ooperi levitamise kanalid, 3) mediatiseerimine kui kommunikatsioonivahend. \u0000Uute tehnoloogiate ülikiire areng mõjutab tänapäeval kõiki esituskunstižanre, isegi ooperit, mida peetakse kõige konservatiivsemaks muusikateatri vormiks. Tehnoloogiate laialtlevinud igapäevakasutus loob uue nõuete, väljakutsete ja võimaluste raamistiku. Tehnoloogilised uuendused, alates subtiitrimasinatest ja lõpetades elava esituse online-ülekannetega, varieerivad levikukanaleid ja teevad ooperi kättesaadavaks väljaspool ooperimaja, hoolimata vaatajate kultuurioludest ja sotsiaalsetest piiridest. Meedia annab lavastajatele ja produtsentidele ohtralt võimalusi, kuidas klassikalise ooperirepertuaari kogemist publiku jaoks uudseks muuta ja pakkuda neile visuaalselt muljetavaldavaid lavastusi. Publik saab ooperit vaadata, tõlgendada ja sellesse süüvida (immerse) nii otse, ooperimajas kohal viibides kui ka virtuaalselt, elava voogesituse või salvestatud ooperietenduse online-esituse kaudu, aga ka kinoseanssidel ja TV-saateid jälgides. Kõik need aspektid algatavad tänapäevase ooperielamuse üle väitlusi, mis käsitlevad mediatiseerimise nõrku ja tugevaid külgi ooperi lavastamisel ja nautimisel, teaduslikul uurimisel ja õpetamisel ning mis uurivad mediatiseeritud kunstielamust. \u0000Meedia ja esitamisega seotud teooriad käsitlevad harva ooperit kui konkreetset sünteetilist esituskunsti žanri ja selle suhteid meediaga. Clemens Risi puudutas seda teemat, uurides ooperisse süüvimist (immersiooni) ja sellest otseselt osavõtmist, Christopher Morris on analüüsinud televisiooni jaoks valmistatud Itaalia ooperifilmide viimast lainet, kus püütakse publikule pakkuda hüperreaalset elamust asukoha ja toimumisajaga seotud eritingimuste kaudu. Ülalmainitud Auslanderi ja McConachi","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"41 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"87985549","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

引用次数: 0

Postcolonialism and the Soviet Union. Epp Annus, Soviet Postcolonial Studies: A View from the Western Borderlands (London and New York: Routledge, 2018) 后殖民主义和苏联。艾普·安努斯:《苏联后殖民研究:从西部边疆看》(伦敦和纽约:劳特利奇出版社，2018)

Q1 Arts and Humanities

Methis

Pub Date : 2018-12-11 DOI: 10.7592/METHIS.V17I21/22.14594

Kaarel Piirimäe

.

．

引用次数: 0