Methis最新文献

{"title":"Tuulest tulek. Jaan Kaplinski luule tuuline maailm / Coming from the Wind: The Windy World of Jaan Kaplinski’s poetry","authors":"Ene-Reet Soovik","doi":"10.7592/methis.v23i29.19033","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v23i29.19033","url":null,"abstract":"Artikkel käsitleb tuule esinemisviise Jaan Kaplinski luuleloomingus, vaadeldes neid peamiselt kultuuriloolise ja fenomenoloogilise rõhuasetusega looduskirjanduse poolt pakutavas raamistikus. Kaplinski poeetilises ilmas võib juba olemuslikult avatusega seotud, tõkkeid ületav tuul kaasa aidata luuletuste avarama geograafilise või luulemina poolt vahetult aistitava ruumi mitmemõõtmelisele ülesehitamisele või seostuda eri traditsioonidest pärinevate religioossete ja mütoloogiliste kujutelmadega, esineda personifitseeritult või kosmoloogilise maailmaloova nähtusena. Kirjaniku tuuletõlgendused tõusevad traditsioonilisema, tuult eelkõige metafoorina kasutava poeetilise lähenemise taustal jõuliselt ning omanäoliselt esile. \u0000--- \u0000There is an international anthology of wind literature entitled Nobel Winds and Breezes (2009) that has come into existence because of the hunch its would-be compiler Alexande Mohr had about people’s awareness of the wind in daily life, in comparison with which literature seemed to prefer showcasing rare and spectacular storms rather than mundane winds that would affect people’s everyday behaviour. To check this hypothesis, Mohr compiled the anthology, asking how Nobel laureates from the period 1901-2008 have employed the motif of the wind, what aspects of the phenomenon they have rendered to their readers, how they have used it in structuring their works, and what kind of wind experiences they have found worth sharing. These questions form a backdrop for the present article’s discussion of wind as it emerges in Jaan Kaplinski’s poetry. To create a more detailed context for the observation of Kaplinski’s winds, the article charts some dimensions of the treatments of the wind that have been brought into relief in the relevant works by such nature writers, phenomenologically inclined philosophers and ethnographers as David Abram, Jan DeBlieu, Tim Ingold and Lyall Watson. Their ideas and suggestions are set side by side with Kaplinski’s own take on the wind that attributes to it characteristics of a mythological or religious divine breath, and, accordingly, compares it to a source of inspiration in creating both life and poetic art. \u0000The ensuing discussion sets out to detect the occurrences of winds and their different facets in Kaplinski’s poetry and compares these with the conceptualisations presented above. The dimension to head the list of wind manifestations in Kaplinski’s poems is the wind that emerges as a geographical phenomenon – the real wind, as it were. Such wind can be characterised by the direction from which it is blowing, it introduces different elements of the weather and can overcome spatial distances, boundaries and obstructions. This type of wind can be directly experienced with the help of the senses and it contributes to the constructing of the sensory space of the poems. In addition to this type, what is also significant in Kaplinski’s work is the mythological wind that can roam across the whole of the univers","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"1 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2022-06-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"86738687","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Passion Performative: Reading Cocteau with Proust and Derrida / Performatiiv ja kirg: lugedes Cocteau’d Prousti ja Derridaga","authors":"Tanel Lepsoo","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18442","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18442","url":null,"abstract":"Abstract: The article demonstrates that the use of the telephone as a performative medium on stage or in literature introduces the non-existent to the existent, making absence explicit and making it possible to foretell death, especially of a person one loves. This may also be viewed as the author’s attempt to use the text to communicate with the beyond and make the voices of the departed audible. \u0000  \u0000Lähtudes viisist, kuidas Jacques Derrida mõtestab performatiivsust, on J. Hillis Miller analüüsinud Marcel Prousti teose „Kaotatud aja otsing“ mõningaid võtmestseene, kus on olulisel kohal värske tehnoloogiline leiutis – telefon. Huvitaval kombel on see aparaat, mis möödunud sajandi 20. aastatel enam ei ole lihtsalt kurioosum, vaid juba leidnud oma koha igapäevases eluolus, seotud uuritavates episoodides kolme tegelasega, kes on jutustaja jaoks väga lähedased: vanaema, armastatud tütarlaps Albertine ning sõber Robert de Saint-Loup. Kõik kolm tegelast lahkuvad minategelase elust traagilisel moel, mistõttu näib telefonil olevat võime otsekui seostada ühelt poolt armastust ja teiselt poolt surma. Tuginedes kõneaktide teooriale, võib mõista, et telefon, mis toob kuuldavale kalli inimese hääle ja koos sellega ka tema enda isiku peaaegu füüsilisel kujul, annab ühtlasi teravalt märku selle isiku puudumisest. Vanaemaga vestlemisel, kus olulisel kohal on lisaks veel kõne võimaliku katkemise oht, tajub jutustaja väga selgelt tema kohalolu, kuid samas ka eemalolekut, mida tõlgendab läheneva surma ettekuulutusena. Vanaema surm ongi Prousti teoses üks olulisemaid sündmusi. \u0000Uurides lähemalt telefoni kui rekvisiidi kasutamist möödunud sajandi alguse teatrilaval, võib märgata, et nii mitmedki autorid on soovinud ära kasutada selle performatiivset loomust. Ehkki vaataja ei kuule seda, mida teisel pool räägitakse, toob telefon sellegipoolest lavale veel ühe tegelase, kes on ühelt poolt küll nähtamatu, kuid teiselt poolt reaalselt olemas. Selline ambivalentne roll on loomulikult hästi mõjuv traagilise armastuse kontekstis, kus telefon toob igatsetud inimese küll kohale, kuid see kohalolu märgib ühtlasi tema eemalolekut. \u0000Jean Cocteau on üks nendest autoritest, kes on telefoni, armastuse ja mahajäetuse teemat kajastanud oma tuntud mononäidendis „Inimese hääl“. Näidend kujutab ligi kolmveerandtunnist telefonikõnet, mida tegelane peab oma kallimaga, kes ta just äsja on hüljanud. Vaataja mõistab üsna pea, et olulisel kohal ei ole mitte see, mida täpsemini räägitakse, vaid asjaolu, et naise jaoks, kes on küll mõistnud suhte lõplikku ja pöördumatut läbisaamist, on see kõne viimane niit, mis teda armastatud mehega seob, ning et selle katkemist püüab ta iga hinna eest vältida. Teost on valdavalt tõlgendatud just naistegelase traagikana, mistõttu kerkib sageli küsimus naise eneseallutamisest mehele ja see näib taastootvat tänapäevasele maailmale kohatuid stereotüüpe. Sellest tulenevalt püüavad mitmed lavastused teksti oletatavat patriarhaalset loomust kõigutada, andes naisteg","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"100 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"73632759","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Perceiving the Default: Navigating Choice Architecture in Video Games / Vaikesätte jälgedes: valikuarhitektuuri navigeerimine videomängudes","authors":"Marie-Luise Meier","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18447","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18447","url":null,"abstract":"Abstract: Using Cass Sunstein and Richard Thaler’s concept of nudge (2008), this article transforms Stuart Hall’s notion of preferred reading (1973) into the concept of preferred playing to create a new approach to textual analysis appropriate for video games as interactive media. Markers for preferred playing as an alternative to more traditional close reading are discussed together with concepts and insights from contemporary game studios and game design regarding the medium’s different layers. \u0000  \u0000Käesolev artikkel loob Stuart Halli (1973) eelistatud lugemise (preferred reading) käsitluse alusel eelistatud mängimise (preferred playing) kontseptsiooni, kasutades selleks Cass Sunsteini ja Richard Thaleri (2008) nügimise (nudge) mõistet, et luua uus lähenemine tekstianalüüsile, mis oleks sobiv videomängude kui interaktiivse meediumi analüüsiks. Koos mõistete ja uuendustega nüüdisaegsest ludoloogiast ja mängudisainist arutatakse eelistatud mängimise markereid kui alternatiivi levinumale lähilugemisele videomängu meediumi eri kihistuste uurimiseks. \u0000Artikli alguses on välja toodud varasemate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete lähenemiste problemaatika videomänguanalüüsis, mis on eriti märgatav siis, kui käsitletakse rassi, klassi ja soo kujutamist videomängudes. Kuna varasemates lähenemistes jääb tihti puudu objektiivsusest ning tihtipeale kujutatakse videomänge, vältimatult interaktiivset meediumit, ka liiga lihtsustatult, soovitan kaheosalist lähenemist videomänguanalüüsile. Alustuseks pakun ma potentsiaalsete tegevuste ja sündmuste kaardistamise videomängudes, võttes aluseks Fernández-Vara (2015) kontseptsiooni võimalusruumist (space of possibilities). \u0000Kuigi see aitab videomänge mõista terviklikena, ei piisa sellest siiski mängusiseste vaatepunktide ja ideoloogiate analüüsiks, sest need on tihti kodeeritud eelistama üht või teist valikut. Seetõttu loon ma Halli (1973) mõiste „eelistatud lugemine“ (preferred reading) alusel, koos selle alla kuuluvate vastanduva (oppositional) ja sobitava (negotiated) lugemise mõistetega, kontseptsiooni eelistatud mängimisest (preferred playing). Sel eesmärgil kasutan ma Thaleri ja Sunsteini (2008) terminit „nügimine“ (nudge), pakkudes välja, et videomäng ise markeerib ideaalse viisi enda mängimiseks. Eelistatud mängimine on seega domineeriv mängustiil, mis on tuletatud neist nügimistest, mida mäng mängijale esitab; vastanduv mängimine on mängustiil, mis tunneb need nügimised küll ära, kuid vastandub neile tahtlikult, näiteks lõhestava või etendusliku mängimise eesmärgil. Sobitav mängimine seevastu aga kaasab tihti eelistatud mängimist, kuid muudab seda vastavalt mängija soovidele. Selleks, et mõista, millised nügimised videomängudes moodustavad eelistatud mängimise, on vaja analüüsida videomängude erinevaid aspekte ja kihistusi. Nügimine on eriti tavapärane nn visuaalsete vaikesätete puhul, kuid esineb ka paljudes mängumehhaanika detailides, näiteks tasakaalustamises, keerukuses ja väljakutsetes, aga ka eesmärk","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"72 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"84496953","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Under Review: Timo Maran. Ecosemiotics: The Study of Signs in Changing Ecologies. (Cambridge: Cambridge University Press, 2020)","authors":"Sara Bédard-Goulet","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18453","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18453","url":null,"abstract":"","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"8 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"76685340","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"The Condition of Instability: Performative Turn and Contemporary Lithuanian Theatre / Ebastabiilsuse seisund: performatiivne pööre ja Leedu nüüdisteater","authors":"Jurgita Staniškytė","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18445","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18445","url":null,"abstract":"Abstract: The article discusses the new strategies of representation that emerged in contemporary Lithuanian theatre under the influence of socio-cultural transformations that can be attributed to the umbrella notion of “performative turn”. With the help of three case studies, the article investigates how certain codes of “aesthetics of performativity” as described by Erika Fischer-Lichte are circulating in contemporary Lithuanian theatre, what processes and agencies facilitate their emergence, and what possibilities as well as challenges for performative practices they entail. \u0000  \u0000Viimastel aastakümnetel Leedu teatris toimunud muutused – olgu need siis performatiivsed, post-postmodernsed, postdramaatilised või kaasavad – on kõige nähtavamad lavastuspraktika peamiste struktuurielementide: kujundi, teksti, keha ja ruumi kasutuses. See nihe on omakorda seotud ja kõige paremini põhjendatav representatsiooni ja taju tähendusvälja muutumisega nüüdisaegses kultuuri- ja kriitilises teoorias. Artiklis käsitletakse uusi representatsioonistrateegiaid, mis tekkisid Leedu nüüdisteatris sotsiaalkultuuriliste muutuste mõjul ning mille võib koondada katusmõiste „performatiivne pööre“ alla. Võttes aluseks kolm juhtumiuuringut (Poola lavastaja Lukasz Twarkowsky immersiivne lavastus „Vabariik“, Jonas Tertelise dokumentaallavastus „Roheline niit“ ja Karolina Žernytė lavastus „Supervõimed“), uuritakse artiklis, kuidas Erika Fischer-Lichte kirjeldatud „performatiivsuse esteetika“ teatud koodid levivad nüüdisteatris, millised protsessid ja agentsused soodustavad nende tekkimist ning milliseid võimalusi need loovad performatiivsetele praktikatele ja milliseid väljakutseid esitavad. \u0000Leedu nüüdisteatris esile kerkinud uued tähenduse loomise ja lavastamise vormid (visuaalne dramaturgia, teatrielementide eraldamine/dekonstrueerimine, intertekstuaalsus) destabiliseerivad nüüdisaegseid lavastus- ja tajumiskategooriaid. Kuigi neid võib tõlgendada postmodernse või postdramaatilise esteetika tunnustena, kuuluvad need selgelt performatiivse pöörde määratluse alla. Nende põhijooni – avatud struktuur, voolav ja mitmekihiline tähenduse ringlus ning taju kui läbirääkimine, vahetus ja ühislooming – saab kõige paremini mõista performatiivse esteetika raames. \u0000Leedu nüüdisteatris võib täheldada vähemalt kahte strateegiat, mis on tekkinud vastusena performatiivse pöörde aluseks olevate performatiivsete tegevuste ja metafooride levikule. Esiteks, tagasipöördumist mimeetilise representatsiooni või selliste kunstivormide juurde nagu dokumentaal- või verbatim-teater võib tõlgendada soovina peegeldada laval tänapäeva ühiskondlike reaalsuste teatraalsust, vältides samal ajal traditsiooniliste teatrivormide kunstlikkust ja referentsiaalsust. Nagu näitas dokumentaallavastuse „Roheline niit“ analüüs, lihtsalt taastootes „autentset“ reaalsust, muutub teater enda teisikuks, korrates ja taasesitades inimkäitumise performatiivseid aspekte. Selline kordamine võtab aga harva kriitilise hoiaku ning sa","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"15 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"73167541","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Under Review: Nordic Literature of Decadence. Edited by Pirjo Lyytikäinen, Riikka Rossi, Viola Parente-Čapková, and Mirjam Hinrikus (London and New York: Routledge, 2020)","authors":"I. Gwin","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18452","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18452","url":null,"abstract":"","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"4 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"88850428","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"On Performativity and Perception in Early Estonian-Language Theatre Translation / Performatiivsusest ja tajust varases eesti teatritõlkes","authors":"K. Gielen, Maria-Kristiina Lotman","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18449","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18449","url":null,"abstract":"Abstract: The present article will address the role of translation in the very first stage of Estonian language theatre history, during the so-called August Wiera period in the activities of the Vanemuine Society. We aim to map and define the early Estonian translational drama through the concepts of “self” and “other” considering its performative aspect. Four tentative categories emerge when looking at the mechanisms of theatre translation of the time that can be described as degrees from total domestication to foreignization. \u0000  \u0000Artikkel on pühendatud Eesti teatritõlke loo varaseimale järgule 19. sajandi teisel poolel, kui eestikeelne professionaalne teater tegi siinmail oma esimesi samme. Tähelepanu all on eelkõige nn Wiera teater, millest kasvas hiljem välja üks Eesti mõjukamaid kultuurinähtusi, riigi ainus kolmeliigiteater Vanemuine. Uurimismaterjali moodustavad nii selle repertuaari kuulunud tõlkelavastused kui ka nende retseptsioon. Artiklis kaardistatakse ja analüüsitakse selle aja teatritõlget „oma“ ja „võõra“ suhete kaudu, uurides nende vastassuhet performatiivsest aspektist lähtudes: kuidas tuleb teatritekstides esile tõlkija hääl ja milliste strateegiatega on võõrast omakultuuri transponeeritud ja rekodeeritud. \u0000„Oma“ ja „võõra“ suhe on Eesti varase teatritõlkeloo üks kesksemaid küsimusi, mis tõuseb esile kõige erinevamatel tasanditel. Seda võib näha repertuaaripoliitika vaidlustes, teatripoleemikas, arvustustes ja ülevaadetes, kuid ka tõlkevalikutes. Need mõisted ei ole neutraalsed ja seostuvad erinevate hoiakutega: nõnda nagu omaks peetavate struktuuride puhul on ka võõrasust sellist, mida taunitakse ja soovitatakse vältida, ja ka sellist, mida tunnustatakse, kiidetakse ja imetletakse. Nii selle aja teatritegijad kui ka kriitikud teadvustasid endale teatri kultuurilist ja ühiskondlikku mõju ning teatrilt oodati publiku õpetamist ja kasvatamist, kuid lisaks sellele ka laiemat panust kultuuri rikastamisse ja väärindamisse. Selle kõrval oli tähtis ka teatri meelelahutuslik funktsioon: nii repertuaarivalikuid kui ka tekstimanipulatsioone põhjendati sageli vajadusega pakkuda publikule lõbusat ajaviidet. „Oma“ materjali ja selle loomise praktika puudumisel mängiski sellel varasel etapil tähtsat rolli just tõlkedraama. \u0000Materjali täpsemaks analüüsiks on uurimuses eristatud nelja mehhanismi, mis kirjeldavad „võõra“ ülekandmist omakultuuri: 1) täielik kodustamine, mille puhul lähtetekst assimileeritakse sihtkultuuri; 2) osaline kodustamine, mille puhul jääb sihtteksti tajutav võõrasus, ent seda on siiski publikule lähemale toodud ja mugandatud; 3) võõrapärastamine, mis tähistab „võõra“ markeeritud eristamist „omast“ ning 4) „võõra“ sihilik väljajätt, kui võõrast peetakse liiga kaugeks, et seda kodupublikule esitada. Et aga teatritõlge on keeruline polükodeeritud struktuur, on analüüsis silmas peetud, et enamgi kui teistes kirjanduse põhiliikides opereerib tõlkija korraga eri mehhanismidega ning võib osa elemente ja koode üle kanda kodustade","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"90 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"81344887","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Authenticity and Depthiness in the Representation of Affects: Perception and Performativity in Contemporary (Auto)Fiction / Autentsus ja sügavuse illusioon afektide kujutamises: taju ja performatiivsus nüüdisaegses ilukirjanduses ja autofiktsioonis","authors":"Raili Marling","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18441","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18441","url":null,"abstract":"Abstract: This article analyses the tension between the perception and performance of affect in two contemporary texts: Heather Christle’s The Crying Book (2019) and Christine Smallwood’s The Life of the Mind (2021). Both subvert the expectation of feminine sentiment and pose questions about the authenticity of affect. Although affects are always mediated in fiction, experimental fictional texts have the potential for greater authenticity than the performative affective displays of the emotional public sphere. \u0000  \u0000Üks afektiuuringute keskseid teoreetikuid Brian Massumi (2002b, 233) väidab, et tänapäeval on  afekt olulisem mõiste kui ideoloogia, sest võim toimib üha enam afektide abil. Kuna üldiselt vaadeldakse afekte kehaliste intensiivsustena, mida ei saa teadlikult kontrollida, siis peetakse neid autentseiks, seda ka tänapäeval, mil autentse ja võltsi piir on üha ähmasem. Kuigi üksikisiku tasandil on afektid tõesti raskesti kontrollitavad, on eri valdkondade teadlased näidanud, et afekte on võimalik kunstlikult esile kutsuda, nt poliitiliste või turunduskampaaniate või ka kogemusturismi abil. Seega väärib afektide autentsus lähemat analüüsi. \u0000            Käesolev artikkel väidab, et afektid, mida me avalikus sfääris kohtame, on performatiivsed: nad lähtuvad sotsiaalsetest normidest ja tsiteerivad varasemaid afektiivseid esitusi, mis on korduste tõttu omandanud autentsuse aura. Afektide performatiivsus ei tähenda, et nad on võltsid; lihtsalt me ei tohiks nende siirust üle hinnata. Ka performatiivsed afektid kõnetavad teisi inimesi ning tekitavad autentseid afektiivseid reaktsioone. Afektid liiguvad kehalt kehale, nagu väidab Anna Gibbs (2001, 1), aga ka teatrilavalt, kinolinalt või raamatulehekülgedelt publikuni. Seega väärib afektide kujutamine ja selle performatiivsus lähemat tähelepanu kirjanduse ja teiste kunstivormide analüüsis. Jennifer Doyle (2013, 85) väidab, et kui emotsioonist saab emotsiooni representatsioon, siis kerkivad kohe küsimused selle emotsiooni autentsuse kohta. Kuigi tekstidesse kätketud emotsioon või afekt on alati mugandus ja ehk isegi manipulatsioon, ei kaota see oma väge publikut kõnetada ja selles afekte luua. Palju on uuritud etenduskunsti, mis ründab vaatajate meeli ja ootusi ning ka lugejas tugevaid emotsioone tekitavaid traumanarratiive. Vähem on tähelepanu saanud raskesti loetavad ja näilised tundetud kirjandustekstid, mille afektiivne laeng on ambivalentsem. Aga ka sellistel tekstidel on potentsiaal pakkuda inimestele uudseid viise maailmaga suhestumiseks (Berlant ja Prosser 2011, 182). \u0000Artikkel keskendub konkreetselt ühele autentseks peetavale afektiivsele fenomenile, pisaratele. Pisarad on üks ilmsemaid afektide ilminguid, mida me ei kontrolli ning mis seega näivad autentseina. Samas juba Roland Barthes (2002) juhib tähelepanu pisarate dialoogilisusele ja suisa manipulatiivsusele. Pisarad on seega huvitav näide afektide autentsuse ja performatiivsuse analüüsimiseks, seda enam, et pisaraid kasutatakse mitmesugu","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"7 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"84174909","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Space as an Active Agent. On Performative Space in Estonian Contemporary Performing Arts / Ruum kui aktiivne agent. Performatiivsest ruumist Eesti nüüdisaegsetes etenduskunstides","authors":"M. Pesti","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18444","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18444","url":null,"abstract":"Abstract: This paper discusses examples of the use of performative space in the Estonian performing arts. It shows how a performative space is arranged as an interactive and shared space, what the features are of an installation space, how the audience perceives immersive space, and how a socially communicative space is formed. The paper studies the ways that space can be an active agent and affect the perception of the spectator. \u0000  \u0000Artikkel käsitleb ruumi organiseerimise viise uuemas Eesti teatris ning osutab, kuidas ruumilised suhted mõjutavad publiku taju. Analüüsitakse viit 2020. aastal esietendunud lavastust: „Kas te olete oma kohaga rahul“ (autorid Eero Epner, Mart Kangro ja Juhan Ulfsak, Kanuti Gildi SAAL), „*******“ (autorid Mart Koldits ja trupp, Von Krahli Teater), „Ümarlaud“ (lavastaja Kadri Noormets, Tartu Uus Teater), „Inimesed ja numbrid“ (lavastaja Birgit Landberg, Vaba Lava) ning „supersocial“ (autorid Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste, Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioon). \u0000Ruum on teatrikunstis määrav mõõde ning üks võimalus teatrit defineerida ongi näha seda ruumi eriomase organiseerimise kaudu. Teoreetilise raamistikuna vaadeldakse artiklis Gay McAuley’ viiest alast koosnevat teatriruumide taksonoomiat. Esimeseks alaks on McAuley’ taksonoomia järgi teatrikogemuse sotsiaalne reaalsus, mis koosneb teatriruumist, publikuruumist, etenduse ruumist, töötajate ruumist ja prooviruumist. Teiseks alaks on füüsilise reaalsuse ja fiktsionaalse ruumi duaalsus, mis koosneb lavaruumist, esituse ruumist ja fiktsionaalsest ruumist. Kolmanda alana toob McAuley välja ruumid, mis on seotud asukoha ja fiktsiooniga, rõhutamaks, et väljamõeldud ruum toimib vastavalt oma asukohale füüsilise reaalsuse suhtes. Neljanda alana käsitletakse tekstilist ruumi, mis pöörab tähelepanu etendusteksti ruumilistele struktuuridele ja nende tähtsusele etenduse geneesis, hõlmates muu hulgas geograafilisi nimesid, kohtade kirjeldusi, liikumist väljendavaid verbe jms. Viienda alana toob McAuley esile temaatilise ruumi, mille tähtsus seisneb tähenduste loomises ja mis on seotud nii teksti kui ka etendusega. (McAuley 2000, 24–32) Käesolevas artiklis võetakse sellest taksonoomiast kasutusele etenduse ruumi mõiste, mis kuulub teatrikogemuse sotsiaalse reaalsuse juurde. McAuley’ etenduse ruumis töötavad kaks gruppi, etendajad ja vaatajad koos, et luua ühine etenduskogemus. Etenduse ruum on teatrit määratlev ruum ning eksisteerib ka siis, kui pole olemas teatrit kui hoonet. (McAuley 2000, 26) \u0000Teiseks ja peamiseks teoreetiliseks raamistuseks tuuakse artiklis mängu Erika Fischer-Lichte performatiivse ruumi mõiste. Performatiivne on Fischer-Lichte (2008, 107) määratluses ruum, milles etendus ilmneb, ja see ruum sünnib etendajate ja vaatajate koostoimes. Performatiivne ruum avab mitmekesiseid suhteid etendajate ja vaatajate, liikumise ja taju vahel. Nende suhete ükskõik millisel viisil muutmine või kehtestamine muudab performatiivset ruumi. Performatiivset ruumi nimetab Fis","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"55 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"91112676","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"How the Concept of Performativity Travels: between People and Media / Kuidas performatiivsuse mõiste rändab: inimeste ja meedia vahel","authors":"M. Bal","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18440","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18440","url":null,"abstract":"Abstract: This article examines how the concepts of performance and performativity can neither be merged nor firmly distinguished. The author calls on her own practice as a video-maker and academic thinker, establishing a dialogue between the two activities. She borrows extensively from the work of a colleague, with examples from photography, considering collegiality also a form of performativity. The conceptualisation helps argue for a shift from activist to activating art. \u0000  \u0000Resümee: Artikkel uurib, kuidas etenduse ja performatiivsuse mõisteid ei saa ühitada ega selgelt eristada. Autor tugineb oma kogemusele videorežissööri ja akadeemilise mõtlejana, luues dialoogi nende kahe tegevuse vahel. Kolleegi fotograafia-alastest töödest lähtudes arutleb ta kolleegiaalsuse kui performatiivsuse ühe vormi üle. See kontseptsioon viib tõdemuseni, et kunsti kui aktivismi juurest tuleks liikuda aktiveeriva kunsti juurde.","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"39 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"81669174","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}