Pub Date : 2021-12-15DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18451
Jakob Ossmann, Kasra Seirafi, Carina Doppler
Abstract: Augmented reality (AR) is a prevalent topic in the museum space as it promises to bridge the gap between the physical exhibition space and digitised information. The present paper introduces a framework of four distinct experience-based categories that outline which kind of AR applications are possible inside the museum: 1) object annotation, 2) object visualisation, 3) guiding, and 4) data visualisation. Liitreaalsus (LR) on muuseumides levinud, kuna see lubab ületada lõhe füüsilise näituseruumi ja digiteeritud teabe vahel. Vastav tehnoloogia on nüüdseks küpsuse saavutanud ja muutunud tootmisvahendiks mitmetes tööstusharudes. Käesolevas artiklis vaadeldakse, millised on muuseumides rakendatavad konkreetsed kasutusviisid. Muuseumides kasutatava LR-i põhjalikuks mõistmiseks on mitmeid teoreetilisi ja tehnoloogilisi lähenemisviise. Käesolev artikkel täiendab olemasolevat kirjandust, ühendades LR-i teoreetilisi kontseptsioone ja selle tegelikke rakendusi. Selleks võetakse kasutusele neli liitreaalsuse kategooriat, mis ei tulene mitte tehnilistest kirjeldustest, vaid hoopis kasutajakogemuse seadistustest muuseumides. Need kategooriad on 1) objekti annotatsioon, 2) objekti visualiseerimine, 3) vaataja suunamine (LR giid) ja 4) andmete visualiseerimine. Artiklis järgneb kategooriate lühikirjeldustele analüüs, milles vaadeldakse nende rakendamist eri riikide muuseumides. Peale nende nelja kategooria rakendamist eri riikide muuseumide parimatele rakendustele väidame, et iga kategooria sobib ideaalselt konkreetsete narratiivsete eesmärkide saavutamiseks: 1) objekti annotatsioon – pidev, 2) objekti visualiseerimine – eraldiseisev, 3) vaataja suunamine – dialoogipõhine ja 4) andmete visualiseerimine – ühendav narrativiseerimine. See parimate rakendustega seotud kategooriate kogum aitab muuseumispetsialistidel ja otsustajatel paremini mõista LR-i kasutusvõimalusi ning saavutada vahendamise ja narrativiseerimisega seotud soovitud eesmärke.
{"title":"Four Ways to Experience Augmented Reality at Museums / Neli võimalust liitreaalsuse kogemiseks muuseumis","authors":"Jakob Ossmann, Kasra Seirafi, Carina Doppler","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18451","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18451","url":null,"abstract":"Abstract: Augmented reality (AR) is a prevalent topic in the museum space as it promises to bridge the gap between the physical exhibition space and digitised information. The present paper introduces a framework of four distinct experience-based categories that outline which kind of AR applications are possible inside the museum: 1) object annotation, 2) object visualisation, 3) guiding, and 4) data visualisation. \u0000 \u0000Liitreaalsus (LR) on muuseumides levinud, kuna see lubab ületada lõhe füüsilise näituseruumi ja digiteeritud teabe vahel. Vastav tehnoloogia on nüüdseks küpsuse saavutanud ja muutunud tootmisvahendiks mitmetes tööstusharudes. Käesolevas artiklis vaadeldakse, millised on muuseumides rakendatavad konkreetsed kasutusviisid. \u0000 Muuseumides kasutatava LR-i põhjalikuks mõistmiseks on mitmeid teoreetilisi ja tehnoloogilisi lähenemisviise. Käesolev artikkel täiendab olemasolevat kirjandust, ühendades LR-i teoreetilisi kontseptsioone ja selle tegelikke rakendusi. Selleks võetakse kasutusele neli liitreaalsuse kategooriat, mis ei tulene mitte tehnilistest kirjeldustest, vaid hoopis kasutajakogemuse seadistustest muuseumides. Need kategooriad on 1) objekti annotatsioon, 2) objekti visualiseerimine, 3) vaataja suunamine (LR giid) ja 4) andmete visualiseerimine. Artiklis järgneb kategooriate lühikirjeldustele analüüs, milles vaadeldakse nende rakendamist eri riikide muuseumides. \u0000 Peale nende nelja kategooria rakendamist eri riikide muuseumide parimatele rakendustele väidame, et iga kategooria sobib ideaalselt konkreetsete narratiivsete eesmärkide saavutamiseks: 1) objekti annotatsioon – pidev, 2) objekti visualiseerimine – eraldiseisev, 3) vaataja suunamine – dialoogipõhine ja 4) andmete visualiseerimine – ühendav narrativiseerimine. \u0000 See parimate rakendustega seotud kategooriate kogum aitab muuseumispetsialistidel ja otsustajatel paremini mõista LR-i kasutusvõimalusi ning saavutada vahendamise ja narrativiseerimisega seotud soovitud eesmärke.","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"30 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"77912172","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2021-12-15DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18448
Taavet Jansen, A. Väljamäe
Abstract: Technological innovations like physiological computing offer new possibilities when exploring audience-performer interaction. To avoid technological solutionism that often accompanies biosensor applications in performing art, an artistic interventions approach was used. This paper describes a recent art-science residency consisting of three artistic experiments: the audience’s electrodermal, activity-driven soundscape in a dance improvisation, a “lie detector” applied to the actor just after the performance, and a heart-rate-driven personal discotheque installation. Both artist and scientist provide reflections on future development of this transdisciplinary field from the performing art perspective. Nüüdisaegne interaktiivne teater toetub tehnoloogilistele uuendustele ja järjest enam kasutatakse uusi tehnoloogiaid ka kunstiteose sisu loomisel: on need siis vaatajate reaktsioone tajuvad riided, voogteatri etendus või vaatajate neurofüsioloogilisi reaktsioone mõõtvad sensorid. Etenduskunstnik Taavet Jansen ja neuroteadlane Aleksander Väljamäe töötasid publiku ja esinejate füsioloogiliste reaktsioonidega kunstiteaduse residentuuris Tallinna Ülikoolis veebruarist 2019 kuni juunini 2019. Füsioloogilisi reaktsioone uuriti kolme kunstilise eksperimendi jooksul või järel ning see artikkel kirjeldabki neid eksperimente, kunstniku mõtisklusi oma uurimisreisist ja arutleb, kuidas selliseid interaktsioonivõimalusi saaks kasutada voogteatri platvormidel. Iga kirjeldatud eksperimendi kohta avaldavad autorid ka oma mõtteid ja teevad ettepanekuid, mida eksperimendi kordamisel võiks teha teistmoodi. Kunstilises eksperimendis „Neurokoreograafiline eksperiment nr 4“ kasutati interaktiivset lahendust, kus neljale vaatajale kinnitatud sensorid mõõtsid nende erutuse taset (electrodermal activity galvanic skin response) improvisatsioonilise tantsuetenduse vältel Tallinnas, Kanuti Gildi SAALis 06.06.2019. Vaatajate reaktsioone kasutati reaalajas helikujunduse manipuleerimisel. Selline interaktiivne lahendus tekitas kunstiliselt intrigeeriva tagasiside-efekti, kus vaatajate tahtmatud reaktsioonid hakkasid mõjutama kogu lavastuse tervikut. Vaatajad said tahtmatult endale „hääle“, mida said interpreteerida kõik osalised kogu terviku kontekstis. Kunstilises eksperimendis „Macbeth“ kasutati erutust mõõtvaid sensoreid, salvestamaks näitleja reaktsioone intervjuu ajal, kus esitati küsimusi tema rolliloome kohta etenduses, mis oli lõppenud 10 minutit enne intervjuu algust. Tegemist oli Alo Kõrve Macbethi rolliga Tallinna Linnateatri lavastuses „Macbeth“. Prokurör Steven-Hristo Evestuse läbi viidud intervjuu eesmärgiks oli mõista, milliseid tehnikaid kasutab näitleja oma rolli luues, ning tehnoloogiat kasutades analüüsida, kas näitleja on teadlik laval tehtud otsustest. Heli- ja valgusinstallatsioon „Heartrate Party“ põhines kontseptsioonil, kus külastaja südamerütm mõjutas kogu installatsiooni heli- ja valguskujunduse tempot. Südamerütmi mõõdeti spetsiaalse se
{"title":"Exploring Physiology-Based Interactions in Performing Art Using Artistic Interventions / Kunstiliste sekkumiste kasutamine füsioloogiapõhiste interaktsioonide uurimiseks etenduskunstis","authors":"Taavet Jansen, A. Väljamäe","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18448","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18448","url":null,"abstract":"Abstract: Technological innovations like physiological computing offer new possibilities when exploring audience-performer interaction. To avoid technological solutionism that often accompanies biosensor applications in performing art, an artistic interventions approach was used. This paper describes a recent art-science residency consisting of three artistic experiments: the audience’s electrodermal, activity-driven soundscape in a dance improvisation, a “lie detector” applied to the actor just after the performance, and a heart-rate-driven personal discotheque installation. Both artist and scientist provide reflections on future development of this transdisciplinary field from the performing art perspective. \u0000 \u0000Nüüdisaegne interaktiivne teater toetub tehnoloogilistele uuendustele ja järjest enam kasutatakse uusi tehnoloogiaid ka kunstiteose sisu loomisel: on need siis vaatajate reaktsioone tajuvad riided, voogteatri etendus või vaatajate neurofüsioloogilisi reaktsioone mõõtvad sensorid. Etenduskunstnik Taavet Jansen ja neuroteadlane Aleksander Väljamäe töötasid publiku ja esinejate füsioloogiliste reaktsioonidega kunstiteaduse residentuuris Tallinna Ülikoolis veebruarist 2019 kuni juunini 2019. Füsioloogilisi reaktsioone uuriti kolme kunstilise eksperimendi jooksul või järel ning see artikkel kirjeldabki neid eksperimente, kunstniku mõtisklusi oma uurimisreisist ja arutleb, kuidas selliseid interaktsioonivõimalusi saaks kasutada voogteatri platvormidel. Iga kirjeldatud eksperimendi kohta avaldavad autorid ka oma mõtteid ja teevad ettepanekuid, mida eksperimendi kordamisel võiks teha teistmoodi. \u0000Kunstilises eksperimendis „Neurokoreograafiline eksperiment nr 4“ kasutati interaktiivset lahendust, kus neljale vaatajale kinnitatud sensorid mõõtsid nende erutuse taset (electrodermal activity galvanic skin response) improvisatsioonilise tantsuetenduse vältel Tallinnas, Kanuti Gildi SAALis 06.06.2019. Vaatajate reaktsioone kasutati reaalajas helikujunduse manipuleerimisel. Selline interaktiivne lahendus tekitas kunstiliselt intrigeeriva tagasiside-efekti, kus vaatajate tahtmatud reaktsioonid hakkasid mõjutama kogu lavastuse tervikut. Vaatajad said tahtmatult endale „hääle“, mida said interpreteerida kõik osalised kogu terviku kontekstis. \u0000Kunstilises eksperimendis „Macbeth“ kasutati erutust mõõtvaid sensoreid, salvestamaks näitleja reaktsioone intervjuu ajal, kus esitati küsimusi tema rolliloome kohta etenduses, mis oli lõppenud 10 minutit enne intervjuu algust. Tegemist oli Alo Kõrve Macbethi rolliga Tallinna Linnateatri lavastuses „Macbeth“. Prokurör Steven-Hristo Evestuse läbi viidud intervjuu eesmärgiks oli mõista, milliseid tehnikaid kasutab näitleja oma rolli luues, ning tehnoloogiat kasutades analüüsida, kas näitleja on teadlik laval tehtud otsustest. \u0000Heli- ja valgusinstallatsioon „Heartrate Party“ põhines kontseptsioonil, kus külastaja südamerütm mõjutas kogu installatsiooni heli- ja valguskujunduse tempot. Südamerütmi mõõdeti spetsiaalse se","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"16 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"83151757","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2021-12-15DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18446
Anneli Saro
Abstract: The article investigates the poetics and perception of interartistic performances, using two theatre productions – NO47 A Girl That Was Looking for Her Brothers (2014) and NO33 Hysteria (2017) – by Estonian performance artist and scenographer Ene-Liis Semper at the Theatre NO99 as case studies. A theoretical and methodological framework will be developed for the purpose of the analysis, based on Erving Goffman’s notion of the frame and on transformative aesthetics elaborated in art research and psychology. Artiklis uuritakse kunstidevaheliste etenduste poeetikat ja taju, tuginedes kahele juhtumiuuringule – etenduskunstniku ja stsenograafina tuntud Ene-Liis Semperi lavastustele „NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi“ (2014) ja „NO33 Hüsteeria“ (2017) Teatris NO99. Selleks arendati välja spetsiaalne teoreetiline ja metodoloogiline raamistik, lähtudes Ameerika sotsioloogi Erving Goffmani terminist raam ning filosoofias (Dewey 1958), psühholoogias (Pelowski ja Akiba 2011) ja teatriteaduses (Fischer-Lichte 2008) tuntud transformatiivse esteetika käsitlustest. Kunstidevahelise etenduse defineerimisel on tuginetud Patrice Pavisile, kes termini kunstidevaheline (interartistic) puhul on eristanud viit tähendusvälja, millest viimane ja kõige kitsam tähistab ühe kunstiliigi printsiipide projektsiooni ühele või mitmele teisele kunstiliigile. Ta on toonud kunstidevaheliste teoste näiteks etenduskunsti ja installatsiooni, mis tsiteerivad ja adapteerivad teiste kunstiliikide tehnikaid ja aspekte. (Pavis 2016, 103) Kuid kuidas mõista performatiivse pöörde järgses kultuurisituatsioonis, kus etenduslikkus on tunginud peaaegu kõikidesse kunstiliikidesse, kunstidevahelist etendust? Väidan, et etenduses kui heterogeenses ja laialivalguvas nähtuses on siiski säilinud või tekkinud teatud sisemised konventsioonid, mis loovad vastuvõtul kindlaid ootusi. Artiklis vaadeldakse Semperi kunstidevahelisi teoseid, kus etendus- ja installatsioonikunst on projitseeritud teatrilavastustele. Analüüsitud lavastustel on palju sarnasusi Semperi videotega: fookuses on inimkeha, situatsioonid (tegevused, kostüümid ja lavakujundus) ning kommunikatsiooniraam on teatraalsed ning kontsentreeritud meeleseisundid (Härm 2003, 26) domineerivad narratiivsuse üle. Semper otsib oma teostes teadlikult eri materjalide, meediumite ja kunstikonventsioonide kombineerimisel tekkivaid uusi ja üllatavaid kokkupuutepindasid ning nendest tekkivaid mõjuallikaid. Tema loomemeetodit võib seega nimetada kunstidevahelise esteetika poeetikaks. Metodoloogiliselt on etendusanalüüsi kombineeritud retseptsiooniuuringutega, täpsemalt enesekohase interpretatiivse fenomenoloogilise analüüsiga. Uurisin kahe lavastuse näitel, kas ja kuidas töötab psühholoogide Matthew Pelowski ja Fuminori Akiba (2011) transformatiivse esteetilise kogemuse mudel, kus nad eristavad metakognitiivse taju viit faasi: 1) eelootused ja enesekuvand, 2) kognitiivsed oskused ja lahknevuse ilmnemine, 3) sekundaarne kontroll ja põgenemi
{"title":"Poetics and Perception of Interartistic Performance / Kunstidevahelise etenduse poeetika ja taju","authors":"Anneli Saro","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18446","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18446","url":null,"abstract":"Abstract: The article investigates the poetics and perception of interartistic performances, using two theatre productions – NO47 A Girl That Was Looking for Her Brothers (2014) and NO33 Hysteria (2017) – by Estonian performance artist and scenographer Ene-Liis Semper at the Theatre NO99 as case studies. A theoretical and methodological framework will be developed for the purpose of the analysis, based on Erving Goffman’s notion of the frame and on transformative aesthetics elaborated in art research and psychology. \u0000 \u0000Artiklis uuritakse kunstidevaheliste etenduste poeetikat ja taju, tuginedes kahele juhtumiuuringule – etenduskunstniku ja stsenograafina tuntud Ene-Liis Semperi lavastustele „NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi“ (2014) ja „NO33 Hüsteeria“ (2017) Teatris NO99. Selleks arendati välja spetsiaalne teoreetiline ja metodoloogiline raamistik, lähtudes Ameerika sotsioloogi Erving Goffmani terminist raam ning filosoofias (Dewey 1958), psühholoogias (Pelowski ja Akiba 2011) ja teatriteaduses (Fischer-Lichte 2008) tuntud transformatiivse esteetika käsitlustest. \u0000Kunstidevahelise etenduse defineerimisel on tuginetud Patrice Pavisile, kes termini kunstidevaheline (interartistic) puhul on eristanud viit tähendusvälja, millest viimane ja kõige kitsam tähistab ühe kunstiliigi printsiipide projektsiooni ühele või mitmele teisele kunstiliigile. Ta on toonud kunstidevaheliste teoste näiteks etenduskunsti ja installatsiooni, mis tsiteerivad ja adapteerivad teiste kunstiliikide tehnikaid ja aspekte. (Pavis 2016, 103) Kuid kuidas mõista performatiivse pöörde järgses kultuurisituatsioonis, kus etenduslikkus on tunginud peaaegu kõikidesse kunstiliikidesse, kunstidevahelist etendust? Väidan, et etenduses kui heterogeenses ja laialivalguvas nähtuses on siiski säilinud või tekkinud teatud sisemised konventsioonid, mis loovad vastuvõtul kindlaid ootusi. \u0000Artiklis vaadeldakse Semperi kunstidevahelisi teoseid, kus etendus- ja installatsioonikunst on projitseeritud teatrilavastustele. Analüüsitud lavastustel on palju sarnasusi Semperi videotega: fookuses on inimkeha, situatsioonid (tegevused, kostüümid ja lavakujundus) ning kommunikatsiooniraam on teatraalsed ning kontsentreeritud meeleseisundid (Härm 2003, 26) domineerivad narratiivsuse üle. Semper otsib oma teostes teadlikult eri materjalide, meediumite ja kunstikonventsioonide kombineerimisel tekkivaid uusi ja üllatavaid kokkupuutepindasid ning nendest tekkivaid mõjuallikaid. Tema loomemeetodit võib seega nimetada kunstidevahelise esteetika poeetikaks. \u0000 Metodoloogiliselt on etendusanalüüsi kombineeritud retseptsiooniuuringutega, täpsemalt enesekohase interpretatiivse fenomenoloogilise analüüsiga. Uurisin kahe lavastuse näitel, kas ja kuidas töötab psühholoogide Matthew Pelowski ja Fuminori Akiba (2011) transformatiivse esteetilise kogemuse mudel, kus nad eristavad metakognitiivse taju viit faasi: 1) eelootused ja enesekuvand, 2) kognitiivsed oskused ja lahknevuse ilmnemine, 3) sekundaarne kontroll ja põgenemi","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"49 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"76970027","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2021-12-15DOI: 10.7592/methis.v22i27/28.18443
R. Pettifer
Abstract: The application of non-human agency in theatre is approached through the tendency for anti-humanist works to reproduce misanthropic outcomes within posthumanist, ecofeminist, and transhumanist thought. Alternatives to human supremacy suggest a role for theatre in reconciling questions of agency. This paper proposes theatrical presence as an answer, and extends this into social and political spheres, leading to what is called superhumanism in this article as a new situation of theatrical spectatorship – in close reference to fandom in superhuman films. Mitte-inimese agentsus on teoreetiline suund, mida rakendatakse nii tänapäevastes ökoloogilist kriisi käsitlevates kirjutistes kui ka posthumanistlikes tehnoloogilistes spekulatsioonides, uurides „mitte-inimeste” võimalikku agentsust. Üha enam kasutatakse seda ka mehhanismina, leidmaks võimalusi „eemaldada“ inimene ajaloolise narratiivi keskmest, et vabaneda kalduvusest pidada inimest ülimuslikuks (eelistades inimese subjektsust teiste olendite omale) kujunevas antropotseenis, ajastul, mil inimesi peetakse planeedi peamisteks mõjutajateks. Viimasel ajal on mitte-inimese agentsus jõudnud teatrisse selliste kontseptsioonide kaudu nagu kaaskohalolek ja sotsiaalse kaasamise praktika. Kuid millised on selle antihumanistliku positsiooni tagajärjed, kui see aktiveerub püsivalt humanistlikus teatris? Misantroopne korrapäratus Rosi Braidotti raamatus „Inimjärgne“ („Posthuman“) toimib hüppelauana uueks aruteluks igivanal teemal, kas humanismi kriitikud vihkavad inimesi. Selliseid misantroopseid tendentse analüüsivad oma uutes ökoloogilist kriisi käsitlevates kirjutistes näiteks Jane Bennett, Donna Haraway ja Timothy Morton, kes võivad alternatiivseid reaalsuse kujutlemise mudeleid otsides eirata potentsiaalselt kohutavaid tulemusi. Nendest pingetest Inimese selektiivse ülistamise ja eitamise vahel kerkib esile oluline küsimus: kuidas seda inimlikku perspektiivi uuesti kaaluda, säilitades samal ajal need väärtuslikud inimlikud sidemed – mida Paul Gilroy (2000) nimetab „seltsivuseks“ – ühiskondlikus ja poliitilises elus? Teatri uut rolli inimsubjekti ümbermõtestamisel puudutavad arutelud kohaloleku üle teatris. Suzanne M. Jaegeri esinejakeskset artiklit „Kehastus ja kohalolek“ („Embodiment and Presence“, 2008) kasutatakse käesolevas artiklis lavale omase kehalise kohaloleku tutvustamiseks ning seda fenomenoloogilist lähenemist vaadeldakse koos Hans-Thies Lehmanni postdramaatilise teatriga („Postdramatisches Theater“) kui vahendit, mis võimaldab laienemist sotsiaalsetesse ja poliitilistesse sfääridesse, võttes arvesse ka publiku kohalolekut. Küsimärgistatakse kunstniku enesepresentatsiooni ülima autorikujuna läbi jaatamise ja eitamise protsessi. Kohaloleku ümbermõtestamine sünnitab uue teatriolukorra vormi, nn superhumanismi, mis tähistab koosvaatamist, mis väldib humanismi ajalooliselt koloniaalseid pretensioone ja antihumanismi võimalikku misantroopiat. Arutletakse uue „koosvaatamise“ viisi ül
{"title":"The Artist is Absent: Non-Human Agency in the Situation of the Theatre / Puuduv kunstnik: mitte-inimese agentsus teatri kontekstis","authors":"R. Pettifer","doi":"10.7592/methis.v22i27/28.18443","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v22i27/28.18443","url":null,"abstract":"Abstract: The application of non-human agency in theatre is approached through the tendency for anti-humanist works to reproduce misanthropic outcomes within posthumanist, ecofeminist, and transhumanist thought. Alternatives to human supremacy suggest a role for theatre in reconciling questions of agency. This paper proposes theatrical presence as an answer, and extends this into social and political spheres, leading to what is called superhumanism in this article as a new situation of theatrical spectatorship – in close reference to fandom in superhuman films. \u0000 \u0000Mitte-inimese agentsus on teoreetiline suund, mida rakendatakse nii tänapäevastes ökoloogilist kriisi käsitlevates kirjutistes kui ka posthumanistlikes tehnoloogilistes spekulatsioonides, uurides „mitte-inimeste” võimalikku agentsust. Üha enam kasutatakse seda ka mehhanismina, leidmaks võimalusi „eemaldada“ inimene ajaloolise narratiivi keskmest, et vabaneda kalduvusest pidada inimest ülimuslikuks (eelistades inimese subjektsust teiste olendite omale) kujunevas antropotseenis, ajastul, mil inimesi peetakse planeedi peamisteks mõjutajateks. Viimasel ajal on mitte-inimese agentsus jõudnud teatrisse selliste kontseptsioonide kaudu nagu kaaskohalolek ja sotsiaalse kaasamise praktika. Kuid millised on selle antihumanistliku positsiooni tagajärjed, kui see aktiveerub püsivalt humanistlikus teatris? \u0000Misantroopne korrapäratus Rosi Braidotti raamatus „Inimjärgne“ („Posthuman“) toimib hüppelauana uueks aruteluks igivanal teemal, kas humanismi kriitikud vihkavad inimesi. Selliseid misantroopseid tendentse analüüsivad oma uutes ökoloogilist kriisi käsitlevates kirjutistes näiteks Jane Bennett, Donna Haraway ja Timothy Morton, kes võivad alternatiivseid reaalsuse kujutlemise mudeleid otsides eirata potentsiaalselt kohutavaid tulemusi. Nendest pingetest Inimese selektiivse ülistamise ja eitamise vahel kerkib esile oluline küsimus: kuidas seda inimlikku perspektiivi uuesti kaaluda, säilitades samal ajal need väärtuslikud inimlikud sidemed – mida Paul Gilroy (2000) nimetab „seltsivuseks“ – ühiskondlikus ja poliitilises elus? \u0000Teatri uut rolli inimsubjekti ümbermõtestamisel puudutavad arutelud kohaloleku üle teatris. Suzanne M. Jaegeri esinejakeskset artiklit „Kehastus ja kohalolek“ („Embodiment and Presence“, 2008) kasutatakse käesolevas artiklis lavale omase kehalise kohaloleku tutvustamiseks ning seda fenomenoloogilist lähenemist vaadeldakse koos Hans-Thies Lehmanni postdramaatilise teatriga („Postdramatisches Theater“) kui vahendit, mis võimaldab laienemist sotsiaalsetesse ja poliitilistesse sfääridesse, võttes arvesse ka publiku kohalolekut. Küsimärgistatakse kunstniku enesepresentatsiooni ülima autorikujuna läbi jaatamise ja eitamise protsessi. \u0000Kohaloleku ümbermõtestamine sünnitab uue teatriolukorra vormi, nn superhumanismi, mis tähistab koosvaatamist, mis väldib humanismi ajalooliselt koloniaalseid pretensioone ja antihumanismi võimalikku misantroopiat. Arutletakse uue „koosvaatamise“ viisi ül","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"1 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2021-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"88770164","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2020-12-15DOI: 10.7592/methis.v21i26.16910
Maarja Ojamaa, Peeter Torop
Kultuuripärandi säilimine kultuurimälus, selle osalus kultuuriidentiteedi väärtustamises ja kultuuri kestlikkuse tagamises sõltub tema meelespidamise viisidest. Tänapäeval on nendeks viisideks transmeedialisus ja digitaalne lugemine. Pärandi vahendajatena ilmuvad raamatute kõrvale digitaalsed platvormid. Nende eesmärk on ühtlasi kultiveerida uusi kirjaoskusi, mis ei põhine üksnes verbaalsel emakeelel, sest kultuuris osalemine eeldab üha enam ka pildiliste ja helilis-pildiliste märgisüsteemide valdamist nii tõlgendamises kui eneseväljenduses. Artikkel põhineb TÜ transmeedia uurimisrühma kogemusel (humanitaar)hariduslike platvormide loomisel, tuues selle pinnalt välja mõned digitaalses keskkonnas eriti selgelt esile tulevad kultuurisemiootilised printsiibid. Traditionally, books have been considered as one of the most valuable elements of culture (Kroó 2019, Torop 2019). Mediating unique literary/artistic texts, they also appear as models of culture. The book as a model of culture represents readiness to understand culture as a whole and the same attitude is echoed within the digital book. The changes that digitalization has brought along do not concern merely shifts in formats or new types of texts. From the perspective of cultural heritage, new ways of communicating with literary texts and changes in reading practices matter most. Hereby we suggest that digital reading is reading, watching and listening a conceptualized whole on a platform, where primary and secondary texts (and/or their fragments), interpretations, intersemiotic translations and instructions for users exist together. This conceptual whole has a transmedial nature. Digital educational platforms may both undermine and facilitate accessibility of education as a common good. However, in the situation of the deluge of digital information, delimiting and systematizing information for educational needs is desperately needed and digital platforms offer a solution. Together with the Transmedia Research Group working at the department of semiotics at the University of Tartu, we have been developing the platform Education on Screen (Haridus Ekraanil) for secondary school students to help cultivate both cultural and digital literacies. In the present article we give an overview of the cultural semiotic principles that have been governing our work and that we suggest are especially relevant in the digital cultural space. The digital environment allows to overcome spatial limitations of the pre-digital media and highlight the heterogeneity and fluidity of literary experience. Providing almost unlimited storage capacities, it also brings into question the principles of selection and organization of the material, raising new theoretical problems for textual analysis, from the unit for textual analysis to the boundary between text and context etc (Bolin 2010, 74). We propose the distinction between crossmediality and transmediality as a methodological starting point. The crossmedia aspect
{"title":"Kultuuripärand ja digitaalne lugemine: raamatu ja platvormi vahel / Cultural heritage and digital reading: between book and platform","authors":"Maarja Ojamaa, Peeter Torop","doi":"10.7592/methis.v21i26.16910","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v21i26.16910","url":null,"abstract":"Kultuuripärandi säilimine kultuurimälus, selle osalus kultuuriidentiteedi väärtustamises ja kultuuri kestlikkuse tagamises sõltub tema meelespidamise viisidest. Tänapäeval on nendeks viisideks transmeedialisus ja digitaalne lugemine. Pärandi vahendajatena ilmuvad raamatute kõrvale digitaalsed platvormid. Nende eesmärk on ühtlasi kultiveerida uusi kirjaoskusi, mis ei põhine üksnes verbaalsel emakeelel, sest kultuuris osalemine eeldab üha enam ka pildiliste ja helilis-pildiliste märgisüsteemide valdamist nii tõlgendamises kui eneseväljenduses. Artikkel põhineb TÜ transmeedia uurimisrühma kogemusel (humanitaar)hariduslike platvormide loomisel, tuues selle pinnalt välja mõned digitaalses keskkonnas eriti selgelt esile tulevad kultuurisemiootilised printsiibid. \u0000 \u0000Traditionally, books have been considered as one of the most valuable elements of culture (Kroó 2019, Torop 2019). Mediating unique literary/artistic texts, they also appear as models of culture. The book as a model of culture represents readiness to understand culture as a whole and the same attitude is echoed within the digital book. The changes that digitalization has brought along do not concern merely shifts in formats or new types of texts. From the perspective of cultural heritage, new ways of communicating with literary texts and changes in reading practices matter most. Hereby we suggest that digital reading is reading, watching and listening a conceptualized whole on a platform, where primary and secondary texts (and/or their fragments), interpretations, intersemiotic translations and instructions for users exist together. This conceptual whole has a transmedial nature. \u0000Digital educational platforms may both undermine and facilitate accessibility of education as a common good. However, in the situation of the deluge of digital information, delimiting and systematizing information for educational needs is desperately needed and digital platforms offer a solution. Together with the Transmedia Research Group working at the department of semiotics at the University of Tartu, we have been developing the platform Education on Screen (Haridus Ekraanil) for secondary school students to help cultivate both cultural and digital literacies. In the present article we give an overview of the cultural semiotic principles that have been governing our work and that we suggest are especially relevant in the digital cultural space. \u0000The digital environment allows to overcome spatial limitations of the pre-digital media and highlight the heterogeneity and fluidity of literary experience. Providing almost unlimited storage capacities, it also brings into question the principles of selection and organization of the material, raising new theoretical problems for textual analysis, from the unit for textual analysis to the boundary between text and context etc (Bolin 2010, 74). \u0000We propose the distinction between crossmediality and transmediality as a methodological starting point. The crossmedia aspect","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"1 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2020-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"79780601","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2020-12-15DOI: 10.7592/methis.v21i26.16921
Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman
Mock-epics were first created already in the antiquity and the most famous of them, the Batrachomyomachia, was translated into Estonian already in 1875 by Jaan Bergmann; it was also the first full translation of an ancient epic poem into Estonian. However, until now, no Estonian original mock-epics were known and this genre was presumed to have evolved in Estonian literature only in the 20th century, mostly used in parodies of the national epic, the Kalevipoeg. In this issue, we introduce a new archival find from Jaan Bergmann’s manuscript poetry book. We discovered that, having probably been inspired by the Batrachomyomachia, but perhaps also by Nikolay Osipov’s Eneida (1791), Jaan Bergmann had created his own mock-heroic poem Jaaniida (1875). It is a multidimensional and poetically rich poem, interweaving different verse cultures and different eras. On the one hand, its analysis reveals clear influences of the Odyssey: there are parallels with the portrayal of the main hero, images and the plot, as well as with the Homeric epic techniques (for example, both epics begin with the prooemium, which contains an invocation). But in terms of poetic devices and versification, Jaaniida draws on Estonian folk songs, using the folk meter, plenty of alliteration and assonance as well as parallelism, and imitating their morphology and vocabulary. The storyline of the poem features events that appear to have happened only recently before the writing of the text (most probably in 1866–1875): the transition from villeinage to money rent and the cases of corruption among local administrators. Against this background, Bergmann satirically pictures the rise of an individual and his later downfall caused by his weaknesses and vices.
{"title":"Jaan Bergmanni pilaeepos „Jaaniida“: tekst, kontekst ja intertekst / Jaan Bergmann’s mock-epic Jaaniida: text, context and intertext","authors":"Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman","doi":"10.7592/methis.v21i26.16921","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v21i26.16921","url":null,"abstract":"Mock-epics were first created already in the antiquity and the most famous of them, the Batrachomyomachia, was translated into Estonian already in 1875 by Jaan Bergmann; it was also the first full translation of an ancient epic poem into Estonian. However, until now, no Estonian original mock-epics were known and this genre was presumed to have evolved in Estonian literature only in the 20th century, mostly used in parodies of the national epic, the Kalevipoeg. \u0000In this issue, we introduce a new archival find from Jaan Bergmann’s manuscript poetry book. We discovered that, having probably been inspired by the Batrachomyomachia, but perhaps also by Nikolay Osipov’s Eneida (1791), Jaan Bergmann had created his own mock-heroic poem Jaaniida (1875). It is a multidimensional and poetically rich poem, interweaving different verse cultures and different eras. On the one hand, its analysis reveals clear influences of the Odyssey: there are parallels with the portrayal of the main hero, images and the plot, as well as with the Homeric epic techniques (for example, both epics begin with the prooemium, which contains an invocation). But in terms of poetic devices and versification, Jaaniida draws on Estonian folk songs, using the folk meter, plenty of alliteration and assonance as well as parallelism, and imitating their morphology and vocabulary. The storyline of the poem features events that appear to have happened only recently before the writing of the text (most probably in 1866–1875): the transition from villeinage to money rent and the cases of corruption among local administrators. Against this background, Bergmann satirically pictures the rise of an individual and his later downfall caused by his weaknesses and vices.","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"27 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2020-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"87460896","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2020-12-15DOI: 10.7592/methis.v21i26.16918
Leonid Luks
Artikkel analüüsib meie digitaalsusest küllastunud elu Friedrich Nietzsche filosoofia perspektiivist, lähtudes küsimusest, kas digikeskkondades töös olevad suundumused senise inimliku iseduse fragmenteerimiseks võivad olla sillaks üleinimese suunas liikumisel. Esimeses osas visandatakse Zygmunt Baumani ja Rein Raua dialoogi põhjal peamised digikeskkondade laialdase levikuga kaasnevad isedust kujundavad aspektid, mis on autorite meelest ohtudeksväljakutseteks senisele inimsusele. Teises osas esitatakse tõlgendus üleinimese tähendusest ja mõiste seostumisest teiste peamiste ideedega Nietzsche filosoofias. Arutluse tulemusena asutakse kaitsma üleinimese hoiakulist tõlgendust. Viimases osas hinnatakse kõiki eelnevalt piiritletud digikeskkondade levikuga seotud aspekte ning jõutakse järeldusele, et kuigi need süvendavad üldjoontes juba Nietzsche ajal ilmnenud massiühiskonna tendentse, ei determineeri tehnoloogia üheselt iseduse moodustamise mehhanisme ega välista üleinimese suunas liikumist. The article analyses our digitally saturated life from the viewpoint of Friedrich Nietzsche’s philosophy, starting off with the question whether the trends, which are at present actively fragmenting human selfhood in digital environments, could act as bridges for the movement towards overman. The first part of the article sketches, based on the dialogue between Zygmunt Bauman and Rein Raud, the main selfhood-shaping aspects which accompany the spread of digital environments and which could, according to the authors, challenge or threaten the humanity. The authors point out seven main problems: the fragmenting of selfhood in online environments; impossibility of developing or expressing originality; excessive convenience, especially in human relations and communication; wide-spread dependence on the content offered by digital environments; damage to mental capacity; too little physical activity, and the polarisation of viewpoints due to the sound box of virtual communication. Many of the listed problems are still older than the accelerated spreading of computer networks, but they have become more pressing due this process. The second part of the article offers an interpretation of Nietzsche’s concept of overman. The use of the concept of overman is not strictly specified in Nietzsche’s work, it is often presented in the form of hints and metaphors. In order to reach the interpretation, the concept under discussion has to be put into relation to several other unclear concepts, which makes the developing of the interpretation the most complicated and substantial task in the article. To establish the first starting point, the article argues that Nietzsche was not a humanist, that the overcoming of man is a clear intention in his thinking, expressed also by the concept of overman. For Nietzsche, the future of man was not decided by biological or technical aspects but, rather, by cultural-psychological aspects. Nietzsche believed that a whole set of preconditions
{"title":"Üleinimese võimalikkusest digiteeritud elu kontekstis / The possibility of overman in the context of digitalised life","authors":"Leonid Luks","doi":"10.7592/methis.v21i26.16918","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v21i26.16918","url":null,"abstract":"Artikkel analüüsib meie digitaalsusest küllastunud elu Friedrich Nietzsche filosoofia perspektiivist, lähtudes küsimusest, kas digikeskkondades töös olevad suundumused senise inimliku iseduse fragmenteerimiseks võivad olla sillaks üleinimese suunas liikumisel. Esimeses osas visandatakse Zygmunt Baumani ja Rein Raua dialoogi põhjal peamised digikeskkondade laialdase levikuga kaasnevad isedust kujundavad aspektid, mis on autorite meelest ohtudeksväljakutseteks senisele inimsusele. Teises osas esitatakse tõlgendus üleinimese tähendusest ja mõiste seostumisest teiste peamiste ideedega Nietzsche filosoofias. Arutluse tulemusena asutakse kaitsma üleinimese hoiakulist tõlgendust. Viimases osas hinnatakse kõiki eelnevalt piiritletud digikeskkondade levikuga seotud aspekte ning jõutakse järeldusele, et kuigi need süvendavad üldjoontes juba Nietzsche ajal ilmnenud massiühiskonna tendentse, ei determineeri tehnoloogia üheselt iseduse moodustamise mehhanisme ega välista üleinimese suunas liikumist. \u0000 \u0000The article analyses our digitally saturated life from the viewpoint of Friedrich Nietzsche’s philosophy, starting off with the question whether the trends, which are at present actively fragmenting human selfhood in digital environments, could act as bridges for the movement towards overman. \u0000The first part of the article sketches, based on the dialogue between Zygmunt Bauman and Rein Raud, the main selfhood-shaping aspects which accompany the spread of digital environments and which could, according to the authors, challenge or threaten the humanity. The authors point out seven main problems: the fragmenting of selfhood in online environments; impossibility of developing or expressing originality; excessive convenience, especially in human relations and communication; wide-spread dependence on the content offered by digital environments; damage to mental capacity; too little physical activity, and the polarisation of viewpoints due to the sound box of virtual communication. Many of the listed problems are still older than the accelerated spreading of computer networks, but they have become more pressing due this process. \u0000The second part of the article offers an interpretation of Nietzsche’s concept of overman. The use of the concept of overman is not strictly specified in Nietzsche’s work, it is often presented in the form of hints and metaphors. In order to reach the interpretation, the concept under discussion has to be put into relation to several other unclear concepts, which makes the developing of the interpretation the most complicated and substantial task in the article. To establish the first starting point, the article argues that Nietzsche was not a humanist, that the overcoming of man is a clear intention in his thinking, expressed also by the concept of overman. For Nietzsche, the future of man was not decided by biological or technical aspects but, rather, by cultural-psychological aspects. Nietzsche believed that a whole set of preconditions ","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"1 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2020-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"89891526","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2020-12-15DOI: 10.7592/methis.v21i26.16919
Philippe Bootz, M. Amon
Digitaalsete teoste praeguste säilitamisviiside ülevaade näitab, et eelkõige püütakse säilitada teoste materiaalseid seisundeid. Artiklis tutvustatakse labiilsust kui nähtust, mida võib määratleda kui lugemisel esitatava tulemuse tehnilist ja semiootilist sõltuvust programmi toimimise tehnilistest tingimustest, ning kui nähtust, mis ei võimaldagi täpselt kindlaks teha teose seisundit, mida säilitada soovitakse. Labiilsust käsitletakse kui n-ö erasfääris ehk lugeja andmekandjal lugemiseks mõeldud teoste fundamentaalset, paratamatut ja ennustamatut omadust. On teoseid, milles lahutatakse retseptsioon ja digitaalne lugemine, tuues sellega sisse meta-lugemise võimalusi, mis vahel viivad ellu teoste mõningaid kontekste, sealhulgas ka labiilsust. Spinoza ontoloogial põhineva heuristilise lähenemise abil saame mõtestada säilitamist kui „võimalust aktualiseerida teose teoväge“, mitte kui teose materiaalse oleku põlistamist.
{"title":"Digitaalne kirjandus: kas tõesti püsivalt efemeerne? / Digital Literature: Ephemeral in Truth?","authors":"Philippe Bootz, M. Amon","doi":"10.7592/methis.v21i26.16919","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v21i26.16919","url":null,"abstract":"Digitaalsete teoste praeguste säilitamisviiside ülevaade näitab, et eelkõige püütakse säilitada teoste materiaalseid seisundeid. Artiklis tutvustatakse labiilsust kui nähtust, mida võib määratleda kui lugemisel esitatava tulemuse tehnilist ja semiootilist sõltuvust programmi toimimise tehnilistest tingimustest, ning kui nähtust, mis ei võimaldagi täpselt kindlaks teha teose seisundit, mida säilitada soovitakse. Labiilsust käsitletakse kui n-ö erasfääris ehk lugeja andmekandjal lugemiseks mõeldud teoste fundamentaalset, paratamatut ja ennustamatut omadust. On teoseid, milles lahutatakse retseptsioon ja digitaalne lugemine, tuues sellega sisse meta-lugemise võimalusi, mis vahel viivad ellu teoste mõningaid kontekste, sealhulgas ka labiilsust. Spinoza ontoloogial põhineva heuristilise lähenemise abil saame mõtestada säilitamist kui „võimalust aktualiseerida teose teoväge“, mitte kui teose materiaalse oleku põlistamist. \u0000 \u0000 ","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"52 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2020-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"73911324","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2020-12-15DOI: 10.7592/methis.v21i26.16917
Piret Viires
Artiklis analüüsitakse sotsiaalmeedia kirjandust (nt tviteratuuri, Facebooki kirjandust, Instagrami ja Tumblri luulet) kui digitaalse kirjanduse alaliiki. Kaardistatakse mõned mõisted ja lähenemised, mida sotsiaalmeedia kirjandust käsitledes on eri uurijate poolt varem kasutatud või mis on sedalaadi kirjanduse analüüsiks asjakohased. Lähemalt vaadeldakse kirjandust sotsiaalmeedias kirjanduse demokratiseerumise, amatöörsuse ja professionaalsuse, osaluskultuuri, autori ja lugeja interaktiivsuse, multimodaalsuse ja efemeersuse kontekstis ning lisaks püütakse määratleda sotsiaalmeedia kirjanduse funktsioone. The concept of digital humanities has been intensively used only during the last fifteen years and, according to the broadest definition, it refers to the study of social, cultural and creative activities of the era of digital technologies. One of the digital humanities’ research areas covers the relations between digital technologies and literature. This is a rapidly growing and changing field which, on the one hand, involves the application of the tools and methods of digital humanities in literary studies, (e.g., the quantitative analysis of literary works with the help of computer technology), on the other hand, it also includes digital cultural creativity – the description and analysis of digitally born works of literature (digital or electronic literature). Of the research objects of digital humanities, mentioned above, the present article focusses on digital literature, paying special attention to its newest and most widely-spread subcategory – the social media literature. The social media literature is connected with the development of the internet and the creation of the second-generation web design Web 2.0 in the late 20th and early 21st century. Web 2.0 forms the substratum for social media platforms, the largest and best-know of which are Facebook, Twitter, Instagram, Tumblr, Snapchat, etc. Social media platforms are usually simple, easy-to-use and do not require special technical skills, the creation of content is made exceptionally convenient for the users. Among other types of content, social media includes literary works created by its users. While the essence of such literature is derived from the fact that the user of Web 2.0 can create content, the architecture of each platform determines the type and form of literature which can be created on the platform. This is why we can categorise Twitterature, Facebook poetry and serial stories, Instagram poetry, Tumblr poetry, stories written on Wattpad, literary blogs, etc., as social media literature. Social media literature has several characteristics of digital literature. Such literature is born-digital – born on social media platforms; these works are often multimodal, joining different media (adding images, sounds, videos to the texts), and often, these texts are also interactive (the readers can step in, comment on the works or even develop them further). Thus we can arg
{"title":"Uued loomevõimalused internetis. Märkmeid sotsiaalmeedia kirjandusest / New Creative Practices on Internet. Some Remarks on Social Media Literature","authors":"Piret Viires","doi":"10.7592/methis.v21i26.16917","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v21i26.16917","url":null,"abstract":"Artiklis analüüsitakse sotsiaalmeedia kirjandust (nt tviteratuuri, Facebooki kirjandust, Instagrami ja Tumblri luulet) kui digitaalse kirjanduse alaliiki. Kaardistatakse mõned mõisted ja lähenemised, mida sotsiaalmeedia kirjandust käsitledes on eri uurijate poolt varem kasutatud või mis on sedalaadi kirjanduse analüüsiks asjakohased. Lähemalt vaadeldakse kirjandust sotsiaalmeedias kirjanduse demokratiseerumise, amatöörsuse ja professionaalsuse, osaluskultuuri, autori ja lugeja interaktiivsuse, multimodaalsuse ja efemeersuse kontekstis ning lisaks püütakse määratleda sotsiaalmeedia kirjanduse funktsioone. \u0000 \u0000The concept of digital humanities has been intensively used only during the last fifteen years and, according to the broadest definition, it refers to the study of social, cultural and creative activities of the era of digital technologies. One of the digital humanities’ research areas covers the relations between digital technologies and literature. This is a rapidly growing and changing field which, on the one hand, involves the application of the tools and methods of digital humanities in literary studies, (e.g., the quantitative analysis of literary works with the help of computer technology), on the other hand, it also includes digital cultural creativity – the description and analysis of digitally born works of literature (digital or electronic literature). \u0000Of the research objects of digital humanities, mentioned above, the present article focusses on digital literature, paying special attention to its newest and most widely-spread subcategory – the social media literature. \u0000The social media literature is connected with the development of the internet and the creation of the second-generation web design Web 2.0 in the late 20th and early 21st century. Web 2.0 forms the substratum for social media platforms, the largest and best-know of which are Facebook, Twitter, Instagram, Tumblr, Snapchat, etc. Social media platforms are usually simple, easy-to-use and do not require special technical skills, the creation of content is made exceptionally convenient for the users. \u0000Among other types of content, social media includes literary works created by its users. While the essence of such literature is derived from the fact that the user of Web 2.0 can create content, the architecture of each platform determines the type and form of literature which can be created on the platform. This is why we can categorise Twitterature, Facebook poetry and serial stories, Instagram poetry, Tumblr poetry, stories written on Wattpad, literary blogs, etc., as social media literature. \u0000Social media literature has several characteristics of digital literature. Such literature is born-digital – born on social media platforms; these works are often multimodal, joining different media (adding images, sounds, videos to the texts), and often, these texts are also interactive (the readers can step in, comment on the works or even develop them further). Thus we can arg","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"14 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2020-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"82997319","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
京公网安备 11010802042870号
京ICP备2023020795号-1
扫码关注我们
求助内容：
应助结果提醒方式：