Pub Date : 2024-06-12DOI: 10.7592/methis.v26i33.24125
Maarja Hollo, Anu Raudsepp
This special issue on war writing consists of articles based on presentations at the War in Estonian Culture, Literature and History conference held 15–16 December 2022 at the Estonian Literary Museum. The conference focused on the question of the lasting influence and meaning of the two world wars in Estonian culture, literature and history writing. These questions were underscored by the Russian–Ukrainian war which broke out in February 2022 and which actualised memory of the Second World War, the commemoration of its victims, and a weighing of the consequences, influence and meanings of the war for different memory communities. Anniversaries of historical events that have changed world history call for new scholarly perspectives on the past. Thus, in recent years, in connection with the 100th anniversary of the First World War, studies of related topics have become more frequent, including in Estonia. The article collection The First World War in Estonian Culture (2015) is the first step toward an investigation of the representations of the First World War in Estonian culture. In these studies, diaries and letters have particular value. Surviving private letters permit a better understanding of this great war and its meaning for Estonians mobilised for it. From the perspective of Estonian history, the most significant result of the First World War was the disintegration of the Russian Empire, which made possible the birth of Estonia – colonised for centuries –, as an independent state. Estonia was one of the nation-states that emerged from the disintegration of empires. In 2018, based on the Estonian experience and in an international framework, Anu Raudsepp and Tõnu Tannberg presented our perspective on the influence of the First World War on the creation of nation-states and resultant challenges to the writing of history textbooks. Though the independent Estonian republic was proclaimed on 24 February 1918, the declaration was followed by German occupation in 1918 and the defence of Estonia’s freedom against Soviet Russia in the War of Independence of 1918–1920. The 100th anniversary of the War of Independence also inspired new scholarly research. In 2019 Tõnu Tannberg edited a collection of articles entitled The Many Faces of the War of Independence. The 100th anniversary of the Tartu peace treaty was marked in 2020 by the publication of collective research by historians in a two-volume magisterial work on the history of the War of Independence. The Second World War has been deemed the largest catastrophe in history caused by human hands, during which 60 or 70 million people perished and the destruction changed cityscapes and landscapes beyond recognition. The war reached Estonia in summer 1941 when Soviet occupation was replaced by German occupation. The war years have been represented in the works both of exile writers and writers who remained in Estonia after the war. In Estonian war literature, war poetry has a clear profile, author
对第二次世界大战期间在东欧国家发生的暴力行为和后来的镇压缺乏了解，以及德国和苏联无视国际战争法，对欧洲和美国历史学家在研究中如何处理第二次世界大战产生了重大影响。在大多数关于第二次世界大战的研究中，与所发生的更大进程相比，与波罗的海国家有关的问题被认为并不重要。然而，波罗的海国家对于希特勒的德国和苏联来说都具有重要的战略意义，这使得波罗的海问题成为盟国之间争论的焦点。随着时间的推移，第二次世界大战期间发生在东欧国家的事件越来越多地出现在观点截然不同的学术著作中：血地》（Bloodlands：蒂莫西-斯奈德（Timothy Snyder）著的《血地：希特勒与斯大林之间的欧洲》（2010 年）、《消失的王国：诺曼-戴维斯（Norman Davies）的《消失的王国：半被遗忘的欧洲史》（2011 年）、《记忆中的士兵》（Soldiers of Memory：第二次世界大战及其后果在爱沙尼亚后苏联生活故事中的体现》（2011 年，由 Ene Kõresaar 编辑）。关于战争写作的特刊包含八篇关于战争主题的文章、一篇关于自由主题的文章、一系列来自 Loodus 出版社的译文，以及档案发现部分，其中讨论了一封来自第一次世界大战的信件。
{"title":"Sõjad ja sõjakirjutus. Saateks sõjakirjutuse erinumbrile / Wars and War Writing: Preface to the Special Issue","authors":"Maarja Hollo, Anu Raudsepp","doi":"10.7592/methis.v26i33.24125","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v26i33.24125","url":null,"abstract":"This special issue on war writing consists of articles based on presentations at the War in Estonian Culture, Literature and History conference held 15–16 December 2022 at the Estonian Literary Museum. The conference focused on the question of the lasting influence and meaning of the two world wars in Estonian culture, literature and history writing. These questions were underscored by the Russian–Ukrainian war which broke out in February 2022 and which actualised memory of the Second World War, the commemoration of its victims, and a weighing of the consequences, influence and meanings of the war for different memory communities. \u0000Anniversaries of historical events that have changed world history call for new scholarly perspectives on the past. Thus, in recent years, in connection with the 100th anniversary of the First World War, studies of related topics have become more frequent, including in Estonia. The article collection The First World War in Estonian Culture (2015) is the first step toward an investigation of the representations of the First World War in Estonian culture. In these studies, diaries and letters have particular value. Surviving private letters permit a better understanding of this great war and its meaning for Estonians mobilised for it. \u0000From the perspective of Estonian history, the most significant result of the First World War was the disintegration of the Russian Empire, which made possible the birth of Estonia – colonised for centuries –, as an independent state. Estonia was one of the nation-states that emerged from the disintegration of empires. In 2018, based on the Estonian experience and in an international framework, Anu Raudsepp and Tõnu Tannberg presented our perspective on the influence of the First World War on the creation of nation-states and resultant challenges to the writing of history textbooks. \u0000Though the independent Estonian republic was proclaimed on 24 February 1918, the declaration was followed by German occupation in 1918 and the defence of Estonia’s freedom against Soviet Russia in the War of Independence of 1918–1920. The 100th anniversary of the War of Independence also inspired new scholarly research. In 2019 Tõnu Tannberg edited a collection of articles entitled The Many Faces of the War of Independence. The 100th anniversary of the Tartu peace treaty was marked in 2020 by the publication of collective research by historians in a two-volume magisterial work on the history of the War of Independence. \u0000The Second World War has been deemed the largest catastrophe in history caused by human hands, during which 60 or 70 million people perished and the destruction changed cityscapes and landscapes beyond recognition. The war reached Estonia in summer 1941 when Soviet occupation was replaced by German occupation. The war years have been represented in the works both of exile writers and writers who remained in Estonia after the war. In Estonian war literature, war poetry has a clear profile, author","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"9 12","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2024-06-12","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"141354047","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2024-06-12DOI: 10.7592/methis.v26i33.24127
Toivo Kikkas
Teesid: Eestis loodi sõjakirjasaatjate institutsioon ametlikult kindralstaabi ülema polkovnik Jaan Sootsi määrusega 23. märtsil 1919. aastal. Riiki esindanud Sootsi määrus oli vastukaaluks varasemale ajalehetoimetajate ettepanekule sama aasta 15. märtsist. Kahe idee peamine vahe seisnes selles, et rahvaväe juhtkond soovis endale õigust sõjakirjasaatjate ametisse kinnitamisel ja rindejoone läheduses nende liikumise üle otsustamisel, ajakirjanikud olid aga vastupidisel seisukohal. Mingit ametlikku rolli propagandistidena Eesti sõjakirjasaatjatele ette nähtud ei olnud. Sõjakirjasaatjad kajastasid rindesündmusi võrdlemisi objektiivselt, propagandistlikke artikleid nad ei rahvaväe juhtkonna õhutusel ega omal algatusel ei kirjutanud. “The age of the war reporter”, as Patricia Clarke called it, started with the Boer War at the turn of 19th century. During the First World War, propaganda became crucial for states and armies. Propaganda was used as a weapon against enemy states and in hope of influencing the home population. As Kevin Williams states in his study, the leadership of the British Army and the government saw the purpose of war reporters more and more as propagandists. Correspondents were under heavy scrutiny to see and hear only what the military leadership wished them to. This article focuses on the possibility that the same situation applied to war reporters during Estonia’ 1918–1920 War of Independence. From November 1918, a number of newspapers that were already familiar to readers, as well as new ones, began to appear. Supporters of the Republic of Estonia had an ever-expanding range of daily newspapers from both political parties as well as state-funded publications. The Estonian press was subject to military censorship from the beginning of the War of Independence. Attempts were made to block newspapers from the hostile parties. The official newspaper of the Bolsheviks was banned at the beginning of December 1918 by a decision of the Provisional Government and subsequently appeared as an illegal underground publication. From the end of 1918 to May 1919, and then again from August of the same year, the appearance of the socialist-revolutionary newspaper was also suspended. Co-operating with censorship should have been propaganda – the gap created by banning the publication of ‘harmful’ positions should have been filled by more optimistic writing. According to the daily newspapers, messages from the frontline received less attention as the War continued. More space was reserved for social and economic problems. The decline in articles covering the War must have played a part, either in the deepening tediousness of war or in becoming accustomed to it. It was no less important that, as the fronts stabilised, there was no exciting news for readers. Estonia’s institution of war correspondents was officially created on March 23, 1919. This was done to counter a proposition from author and reporter August Gailit on March 15, 1919. The
{"title":"Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas / Estonian War Correspondents in the War of Independence","authors":"Toivo Kikkas","doi":"10.7592/methis.v26i33.24127","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v26i33.24127","url":null,"abstract":"Teesid: Eestis loodi sõjakirjasaatjate institutsioon ametlikult kindralstaabi ülema polkovnik Jaan Sootsi määrusega 23. märtsil 1919. aastal. Riiki esindanud Sootsi määrus oli vastukaaluks varasemale ajalehetoimetajate ettepanekule sama aasta 15. märtsist. Kahe idee peamine vahe seisnes selles, et rahvaväe juhtkond soovis endale õigust sõjakirjasaatjate ametisse kinnitamisel ja rindejoone läheduses nende liikumise üle otsustamisel, ajakirjanikud olid aga vastupidisel seisukohal. Mingit ametlikku rolli propagandistidena Eesti sõjakirjasaatjatele ette nähtud ei olnud. Sõjakirjasaatjad kajastasid rindesündmusi võrdlemisi objektiivselt, propagandistlikke artikleid nad ei rahvaväe juhtkonna õhutusel ega omal algatusel ei kirjutanud. \u0000 \u0000“The age of the war reporter”, as Patricia Clarke called it, started with the Boer War at the turn of 19th century. During the First World War, propaganda became crucial for states and armies. Propaganda was used as a weapon against enemy states and in hope of influencing the home population. As Kevin Williams states in his study, the leadership of the British Army and the government saw the purpose of war reporters more and more as propagandists. Correspondents were under heavy scrutiny to see and hear only what the military leadership wished them to. \u0000This article focuses on the possibility that the same situation applied to war reporters during Estonia’ 1918–1920 War of Independence. From November 1918, a number of newspapers that were already familiar to readers, as well as new ones, began to appear. Supporters of the Republic of Estonia had an ever-expanding range of daily newspapers from both political parties as well as state-funded publications. The Estonian press was subject to military censorship from the beginning of the War of Independence. \u0000Attempts were made to block newspapers from the hostile parties. The official newspaper of the Bolsheviks was banned at the beginning of December 1918 by a decision of the Provisional Government and subsequently appeared as an illegal underground publication. From the end of 1918 to May 1919, and then again from August of the same year, the appearance of the socialist-revolutionary newspaper was also suspended. \u0000Co-operating with censorship should have been propaganda – the gap created by banning the publication of ‘harmful’ positions should have been filled by more optimistic writing. According to the daily newspapers, messages from the frontline received less attention as the War continued. More space was reserved for social and economic problems. The decline in articles covering the War must have played a part, either in the deepening tediousness of war or in becoming accustomed to it. It was no less important that, as the fronts stabilised, there was no exciting news for readers. \u0000Estonia’s institution of war correspondents was officially created on March 23, 1919. This was done to counter a proposition from author and reporter August Gailit on March 15, 1919. The ","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"3 5","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2024-06-12","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"141351000","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2023-12-15DOI: 10.7592/methis.v25i31-32.23315
Arja Nurmi
Abstract: This study explores how two eighteenth-century German translations and a French one deal with the foreign-language passages of Laurence Sterne’s novel Tristram Shandy. The results show that the German translations generally preserve Latin, French, Greek and Italian passages and do not add intratextual translations to support the readers’ understanding. The French translation maintains most of the Latin but does not add another type of multilingualism to replace the disappearing French, Greek or Italian. De gustibus non est disputandum: mitmekeelse romaani tõlkimine Uurimuses vaadeldakse strateegiaid, mida on Laurence Sterne’i romaani „Tristram Shandy“ (1759–1767) mitmekeelsete lõikude tõlkimisel kasutanud tema kaasaegsed tõlkijad: kaks saksa tõlkijat ning üks prantsuse tõlkija. Sterne’i romaan on paljutõotav uurimisobjekt, sest selle autori kirjutistes esineb eriti rikkalikult mitmekeelsuspraktikaid. Tõenäoliselt on selle põhjuseks tema haridus ning sellega kaasnev keeleoskus, mis lubas tal kaasata mitmesuguseid tolleaegse ühiskonna haritud kihtidele tuntud keeli: ladina, prantsuse, kreeka ja itaalia keelt. Sterne kasutab tekstis võõrkeelseid lõikusid mitmesugustel eesmärkidel, näiteks selleks, et luua oma haritud tegelastele sobivat häält. Mitmekeelsust käivitav jõud näib aga olevat seotud romaani peamise iseloomuliku joonega: kõiki võimalikke vahendeid, sh keelt kasutava mängulisusega. Pikkade raskesti loetavate ladina- ja prantsuskeelsete lõikude olemasolu võib pidada ka osutuseks Sterne’i eeldatavale lugejaskonnale, ent tema narratiivi sihilikult seosetu olemuse tõttu ei ole lugejal vaja teose nautimiseks kõigest aru saada. Sterne ei paku võõrkeelsetele lõikudele tekstisiseseid tõlkeid, kuid lisab neid vahetevahel, kui suudab prantsus- või ladinakeelse lõigu ning selle tõlke vahelise sobimatuse üle nalja heita. Sterne’i romaani kolm 18. sajandi tõlkijat võisid tõenäoliselt ette näha lugejaskonda, kes sarnanes lähteteksti omaga ning kellest suurema osa moodustasid haritud jõukad lugejad. Uurimustulemustest nähtub, et erisuguste keelekontekstide tõttu ja ka seepärast, et tõlkijate vaated romaanile erinesid, on saksa ja prantsuse tõlkijad valinud mõneti erinevad lähenemised. Mõlemad saksa tõlkijad on suuremalt osalt säilitanud ladina-, prantsus-, kreeka- ja itaaliakeelsed lõigud, lisamata tekstisiseseid tõlkeid, mis aitaksid lugejaid teksti mõistmisel. Kuigi esimese saksa tõlkija Johann Friedrich Zückerti inglise keele oskus tekitab küsimusi, oli ta ilmselgelt tuttav tolle aja Euroopa kõrghariduses ja kultuuris üldlevinud keeltega. Teine saksa tõlkija Johann Joachim Christoph Bode näib lisaks muudele keeltele olevat olnud tuttavam ka inglise keelega ning oli pälvinud tunnustust Sterne’i varasema loomingu tõlkimise eest. Prantsuse tõlkija Joseph-Pierre Frénais on otsustanud tõlkimise käigus teksti mitmeid mugandusi teha ning põhjendab neid sissejuhatuses vajadusega teha naljakamat nalja kui Sterne. Frénais on suuremalt osalt säili
摘要：本研究探讨了两部十八世纪德文译本和一部法文译本如何处理劳伦斯-斯特恩的小说《特里斯特拉姆-香迪》中的外语段落。研究结果表明，德文译本总体上保留了拉丁文、法文、希腊文和意大利文段落，并没有增加文本内译文以帮助读者理解。法文译本保留了大部分拉丁文，但没有增加另一种多语种来替代消失的法文、希腊文或意大利文。 De gustibus non est disputandum：翻译一部多语种小说 本研究考察了劳伦斯-斯特恩的小说《特里斯特拉姆-尚迪》（1759-1767 年）的当代译者在翻译多语段时所使用的策略：两位德语译者和一位法语译者。斯特恩的小说是一个很有前景的研究对象，因为在作者的著作中，多语言实践特别丰富。这可能得益于他所受的教育以及与之相适应的语言技能，这使他能够使用当时社会上受教育阶层所熟知的各种语言：拉丁语、法语、希腊语和意大利语。斯特恩在文本中使用外语段落有多种目的，例如为他笔下受过教育的人物创造合适的声音。然而，使用多种语言背后的驱动力似乎与这部小说的主要特点有关：使用包括语言在内的一切可能手段的游戏性。长篇小说中出现的拉丁文和法文段落令人难以卒读，这也可以看作是斯特恩对读者预期的提示，但他刻意将叙事割裂开来，这意味着读者并不需要理解所有内容才能欣赏这部作品。斯特恩不提供外语段落的内文翻译，但偶尔也会在法文或拉丁文段落与译文不一致时加入翻译。 斯特恩小说的三位 18 世纪译者很可能预见到了与原文相似的读者群，他们大多是受过教育的富裕读者。研究结果表明，由于语言环境不同，也由于译者对小说的看法不同，德文译者和法文译者采用了略有不同的翻译方法。两位德译者大多保留了拉丁文、法文、希腊文和意大利文的段落，没有增加帮助读者理解文本的内文翻译。虽然第一位德文译者约翰-弗里德里希-茨克特的英语水平令人质疑，但他显然熟悉当时欧洲高等教育和文化中常用的语言。第二位德文译者约翰-约阿希姆-克里斯托夫-博德（Johann Joachim Christoph Bode）似乎更熟悉英语和其他语言，并被认为翻译了斯特恩的早期作品。法文译者约瑟夫-皮埃尔-弗雷奈（Joseph-Pierre Frénais）在翻译过程中对文本进行了一些改编，并在导言中以需要做出比斯特恩的笑话更有趣的笑话为由进行了辩解。弗雷奈保留了大部分拉丁文，但省略了大部分希腊文和意大利文，偶尔提供拉丁文段落的内文翻译。源文本中法文段落的存在给法文译者带来了另一个难题，他用自己的语言改写了其中几个段落，从而解决了这一难题。他没有引入多语种来取代丢失的法语，因此，他的目标文本的多语种程度要低得多。 三位译者的决定都可能受到潜在读者的预期语言水平以及出版地出版文化的影响。由于在英文原版中，多语言段落的作用部分是为了支持文本的幽默功能，部分是为了突出人物的特点，因此可以得出结论，至少在法文译本中，在这方面可能有所缺失。
{"title":"De gustibus non est disputandum: Translating a multilingual novel / De gustibus non est disputandum: mitmekeelse romaani tõlkimine","authors":"Arja Nurmi","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23315","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23315","url":null,"abstract":"Abstract: This study explores how two eighteenth-century German translations and a French one deal with the foreign-language passages of Laurence Sterne’s novel Tristram Shandy. The results show that the German translations generally preserve Latin, French, Greek and Italian passages and do not add intratextual translations to support the readers’ understanding. The French translation maintains most of the Latin but does not add another type of multilingualism to replace the disappearing French, Greek or Italian. De gustibus non est disputandum: mitmekeelse romaani tõlkimine Uurimuses vaadeldakse strateegiaid, mida on Laurence Sterne’i romaani „Tristram Shandy“ (1759–1767) mitmekeelsete lõikude tõlkimisel kasutanud tema kaasaegsed tõlkijad: kaks saksa tõlkijat ning üks prantsuse tõlkija. Sterne’i romaan on paljutõotav uurimisobjekt, sest selle autori kirjutistes esineb eriti rikkalikult mitmekeelsuspraktikaid. Tõenäoliselt on selle põhjuseks tema haridus ning sellega kaasnev keeleoskus, mis lubas tal kaasata mitmesuguseid tolleaegse ühiskonna haritud kihtidele tuntud keeli: ladina, prantsuse, kreeka ja itaalia keelt. Sterne kasutab tekstis võõrkeelseid lõikusid mitmesugustel eesmärkidel, näiteks selleks, et luua oma haritud tegelastele sobivat häält. Mitmekeelsust käivitav jõud näib aga olevat seotud romaani peamise iseloomuliku joonega: kõiki võimalikke vahendeid, sh keelt kasutava mängulisusega. Pikkade raskesti loetavate ladina- ja prantsuskeelsete lõikude olemasolu võib pidada ka osutuseks Sterne’i eeldatavale lugejaskonnale, ent tema narratiivi sihilikult seosetu olemuse tõttu ei ole lugejal vaja teose nautimiseks kõigest aru saada. Sterne ei paku võõrkeelsetele lõikudele tekstisiseseid tõlkeid, kuid lisab neid vahetevahel, kui suudab prantsus- või ladinakeelse lõigu ning selle tõlke vahelise sobimatuse üle nalja heita. Sterne’i romaani kolm 18. sajandi tõlkijat võisid tõenäoliselt ette näha lugejaskonda, kes sarnanes lähteteksti omaga ning kellest suurema osa moodustasid haritud jõukad lugejad. Uurimustulemustest nähtub, et erisuguste keelekontekstide tõttu ja ka seepärast, et tõlkijate vaated romaanile erinesid, on saksa ja prantsuse tõlkijad valinud mõneti erinevad lähenemised. Mõlemad saksa tõlkijad on suuremalt osalt säilitanud ladina-, prantsus-, kreeka- ja itaaliakeelsed lõigud, lisamata tekstisiseseid tõlkeid, mis aitaksid lugejaid teksti mõistmisel. Kuigi esimese saksa tõlkija Johann Friedrich Zückerti inglise keele oskus tekitab küsimusi, oli ta ilmselgelt tuttav tolle aja Euroopa kõrghariduses ja kultuuris üldlevinud keeltega. Teine saksa tõlkija Johann Joachim Christoph Bode näib lisaks muudele keeltele olevat olnud tuttavam ka inglise keelega ning oli pälvinud tunnustust Sterne’i varasema loomingu tõlkimise eest. Prantsuse tõlkija Joseph-Pierre Frénais on otsustanud tõlkimise käigus teksti mitmeid mugandusi teha ning põhjendab neid sissejuhatuses vajadusega teha naljakamat nalja kui Sterne. Frénais on suuremalt osalt säili","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"137 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178098","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2023-12-15DOI: 10.7592/methis.v25i31-32.23320
Ramona Pellegrino
Abstract: The paper aims to analyse how self-translation fits into the discourse of translingual writing in German-language literature produced since the second half of the 20th century. The paper shows that the phenomenon can be conceived in different ways, along a continuum ranging from more ‘literal’ understandings to metaphorical extensions of the term. The complexity of self-translation will be examined through the example of the following authors: Carmine Abate, Franco Biondi, Zwetelina Damjanova, Sabine Eschgfäller, Gerhard Kofler, Pavel Kohout, Yüksel Pazarkaya, Barbara Pumhösel, Milan Ráček, Yoko Tawada and Vladimir Vertlib. Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses Käesolevas artiklis vaatlen enesetõlget saksakeelses nüüdiskirjanduses kui üht konkreetset aspekti kirjanduslikus keeleülesuses, mida on defineeritud kui „kirjanike fenomeni, kes loovad tekste rohkem kui ühes keeles või muus keeles kui nende esimene keel“ (Kellmann 2019, 337). sajandi viimastel kümnenditel on germanistikas üha enam keskendutud saksakeelsetele autorite loomingule, kelle esimene keel ei ole saksa keel. Saksa keelt kõnelevates riikides on asutatud kirjandusauhindu nimelt selliseid autoreid silmas pidades; neist tähelepanuväärseimad on Adelbert-von-Chamisso-Preis (anti välja aastatel 1985–2017) Saksamaal ja auhind „Schreiben zwischen den kulturen“ (asutatud 1997) Austrias, mis näitab, et keeleülene kirjandus on pakkunud suurt huvi nii teadlastele kui ka saksakeelse kirjanduse lugejatele ning kirjandusturule. Nende auhindade võitjate ja teiste saksakeelset nüüdiskirjandust loovate keeleüleste kirjanike loomingut uurides selgub, et enesetõlkimine on korduv aspekt, mida esineb eri kujudel ja taustadel, millest kõige ilmsem on see, kui autorid tõlgivad oma tekste teise keelde. Mis puutub enesetõlkesse, siis 21. sajandil on seda nähtust üha enam analüüsitud, mis on tulemuseks andnud rea publikatsioone, mida süstemaatiliselt loetleb Eva Gentesi toimetatud teos „Bibliography of Self-Translation“ („Enesetõlke bibliograafia“). Olemasolev teadustöö enesetõlkimise vallas koosneb arvukatest üksikuurimustest, millest enamik tegelevad kuulsaimate nüüdisaegsete enesetõlkijatega, eriti Vladimir Nabokovi ja Samuel Beckettiga (vt ülevaadet Gentes 2016). Postkoloniaalsete uuringute kontekstis on üha enam uurimusi pühendatud Aafrika ja Lõuna-Ameerika autoritele (Weigel 2019), teoreetilises diskursuses on rõhutatud hübriidsust (hübriidkultuurid, hübriidkeeled ja hübriididentiteedid), eriti kirjanduse, migratsiooni ja mitmekeelsuse vahelises seoses (Falceri, Gentes ja Manterola 2017). Selle tulemusena on üha enam rõhutama hakatud „enesetõlke“ „ennast“ – see tähendab seda, kuidas enesetõlkija tekstis avaldub. Neid lähtekohti arvesse võttes analüüsitakse artiklis, kuidas enesetõlge sobitub 20. sajandi teisel poolel saksakeelse kirjanduse väljal loodud keeleülese kirjutamise diskursusesse. Esimeses osas antakse ülevaade peamistest välja pakutud enesetõlke defini
{"title":"Self-translating authors in German-language contemporary literature / Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses","authors":"Ramona Pellegrino","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23320","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23320","url":null,"abstract":"Abstract: The paper aims to analyse how self-translation fits into the discourse of translingual writing in German-language literature produced since the second half of the 20th century. The paper shows that the phenomenon can be conceived in different ways, along a continuum ranging from more ‘literal’ understandings to metaphorical extensions of the term. The complexity of self-translation will be examined through the example of the following authors: Carmine Abate, Franco Biondi, Zwetelina Damjanova, Sabine Eschgfäller, Gerhard Kofler, Pavel Kohout, Yüksel Pazarkaya, Barbara Pumhösel, Milan Ráček, Yoko Tawada and Vladimir Vertlib. Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses Käesolevas artiklis vaatlen enesetõlget saksakeelses nüüdiskirjanduses kui üht konkreetset aspekti kirjanduslikus keeleülesuses, mida on defineeritud kui „kirjanike fenomeni, kes loovad tekste rohkem kui ühes keeles või muus keeles kui nende esimene keel“ (Kellmann 2019, 337). sajandi viimastel kümnenditel on germanistikas üha enam keskendutud saksakeelsetele autorite loomingule, kelle esimene keel ei ole saksa keel. Saksa keelt kõnelevates riikides on asutatud kirjandusauhindu nimelt selliseid autoreid silmas pidades; neist tähelepanuväärseimad on Adelbert-von-Chamisso-Preis (anti välja aastatel 1985–2017) Saksamaal ja auhind „Schreiben zwischen den kulturen“ (asutatud 1997) Austrias, mis näitab, et keeleülene kirjandus on pakkunud suurt huvi nii teadlastele kui ka saksakeelse kirjanduse lugejatele ning kirjandusturule. Nende auhindade võitjate ja teiste saksakeelset nüüdiskirjandust loovate keeleüleste kirjanike loomingut uurides selgub, et enesetõlkimine on korduv aspekt, mida esineb eri kujudel ja taustadel, millest kõige ilmsem on see, kui autorid tõlgivad oma tekste teise keelde. Mis puutub enesetõlkesse, siis 21. sajandil on seda nähtust üha enam analüüsitud, mis on tulemuseks andnud rea publikatsioone, mida süstemaatiliselt loetleb Eva Gentesi toimetatud teos „Bibliography of Self-Translation“ („Enesetõlke bibliograafia“). Olemasolev teadustöö enesetõlkimise vallas koosneb arvukatest üksikuurimustest, millest enamik tegelevad kuulsaimate nüüdisaegsete enesetõlkijatega, eriti Vladimir Nabokovi ja Samuel Beckettiga (vt ülevaadet Gentes 2016). Postkoloniaalsete uuringute kontekstis on üha enam uurimusi pühendatud Aafrika ja Lõuna-Ameerika autoritele (Weigel 2019), teoreetilises diskursuses on rõhutatud hübriidsust (hübriidkultuurid, hübriidkeeled ja hübriididentiteedid), eriti kirjanduse, migratsiooni ja mitmekeelsuse vahelises seoses (Falceri, Gentes ja Manterola 2017). Selle tulemusena on üha enam rõhutama hakatud „enesetõlke“ „ennast“ – see tähendab seda, kuidas enesetõlkija tekstis avaldub. Neid lähtekohti arvesse võttes analüüsitakse artiklis, kuidas enesetõlge sobitub 20. sajandi teisel poolel saksakeelse kirjanduse väljal loodud keeleülese kirjutamise diskursusesse. Esimeses osas antakse ülevaade peamistest välja pakutud enesetõlke defini","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"188 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178108","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2023-12-15DOI: 10.7592/methis.v25i31-32.23322
Julie Hansen
Abstract: This article examines the significance of self-translation in the Swedish version of the language memoir Ännu ett liv (2017) by the translingual Greek-Swedish writer Theodor Kallifatides. A survey of definitions of self-translation is followed by an analysis of how self-translation is enacted in Kallifatides’ text. The article discusses implications of self-translation, in various senses, for a reading of Ännu ett liv, concluding that it serves to highlight ethical issues of relevance to the Swedish target audience. Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“) Terminit enesetõlge defineeritakse praegu tõlkeuuringutes ning mitmekeelse kirjanduse käsitlemisel kahel moel: üks definitsioonidest on sõnasõnaline, teine metafoorne. Käesolevas artiklis vaadeldakse enesetõlkimise implikatsioonide mõlemat tähendust tuntud keeleülese kreeka-rootsi nüüdiskirjaniku Theodor Kallifatidese (s. 1938) keelememuaari „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“) rootsikeelse versiooni lugemisel. Kallifatides emigreerus Kreekast Rootsi 1964. aastal ning debüteeris rootsi keeles kirjutava kirjanikuna viis aastat hiljem. Tema keelememuaar ilmus kreeka keeles („Mia zoi akoma“) ning seejärel 2017. aastal rootsi tõlkes. Autori enese poolt kreeka keelest rootsi keelde tõlgituna tähistab see pöördepunkti Kallifatidese viljakas kirjanduskarjääris ning annab alust huvitavale kirjanduslikku enesetõlget käsitlevale juhtumiuuringule. Pärast lühikest ülevaadet enesetõlke definitsioonidest ning keelememuaari žanrist analüüsitakse artiklis enesetõlkimise kirjeldamist „Veel ühes elus“. Kallifatidese keelememuaar vaatleb keele, elu, surelikkuse ja demokraatia teemasid, pakkudes mõtisklusi eksistentsiaalsete ja eetiliste küsimuste üle. Artiklis käsitletakse mitmesuguste kriiside kirjeldamist selles narratiivis, alates autori isiklikust kriisist, mida põhjustasid kirjutamistõrge ning vananemise tundemärgid, kuni majanduskriisini Kreekas ning kasvava võõraviha märkideni Euroopas. Kallifatidese tekstiga seoses läbi viidud enesetõlkeanalüüsist ilmneb, kuidas seda sooritatakse kahes etapis: esimene neist kirjeldab Vana-Kreeka näidendi lavastamist ja teine jutustajat „Veel ühte elu“ sissejuhatava lausega algava teksti kirjutamis- ja enesetõlkeprotsessi vältel. Edasi vaadeldakse enesetõlke toimet lugemisprotsessile, väites, et narratiivi lõpu lähenedes toimuv avalikustamine, et rootsikeelne tekst on enesetõlge, käivitab lugejapoolse ümberkalibreerimise, mis haarab lugeja keelevahetuse ja enesetõlkega kaasneva perspektiivikehtestamise tegevusse. „Veel ühe elu“ lugejaid võib seega pidada osalisteks Kallifatidese poolt sooritatud tõlkeaktis. Artikli lõpuosas näidatakse, kuidas selle teksti enesetõlge aitab kaasa eetilisele hoiakule, mis väljendub jutustaja mõtiskluses ühiskondlike kriiside üle ning Rootsi ühiskonnas avalduva ksenofoobia temapoolses kriitikas. Seda võib omakorda seostada Lawrence Venuti ideega võõrapärastavatest tõlkestrateegiate
摘要：本文探讨了希腊-瑞典双语作家西奥多-卡利法蒂德斯（Theodor Kallifatides）的语言回忆录《Ännu ett liv》（2017）瑞典语版中自我翻译的意义。文章首先对自我翻译的定义进行了梳理，然后分析了自我翻译在卡利法蒂德斯文本中的表现形式。文章讨论了各种意义上的自译对阅读《Ännu ett liv》的影响，最后得出结论：自译有助于突出与瑞典目标读者相关的伦理问题。 Theodor Kallifatides 的《Ännu ett liv》（另一种生活）中的自译 自译一词目前在翻译研究和多语言文学研究中有两种定义：一种是直译，另一种是隐喻。在本文中，我们将通过对瑞典语版《Ännu ett liv》（另一种生活）的阅读，对自译的两种含义进行研究。这部小说是当代著名的希腊-瑞典作家西奥多-卡利法蒂德斯（生于 1938 年）用瑞典语创作的。卡利法蒂德斯于 1964 年从希腊移居瑞典，五年后首次以瑞典作家的身份发表作品。他的语言回忆录出版了希腊文版（《Mia zoi akoma》），2017 年又出版了瑞典文译本。该书由作者本人从希腊文翻译成瑞典文，标志着卡利法蒂德斯多产的文学生涯中的一个转折点，并为文学自译的有趣案例研究提供了基础。 在简要概述了自我翻译和语言记忆体裁的定义之后，文章分析了《多活一世》中对自我翻译的描述。卡利法蒂德斯的语言回忆录探讨了语言、生命、死亡和民主等主题，对存在和伦理问题进行了反思。文章讨论了叙事中描绘的各种危机，从作者因写作障碍和衰老迹象造成的个人危机，到希腊的经济危机和欧洲日益严重的排外迹象。 对《卡利法蒂德斯》文本进行的自我翻译分析表明了这是如何分两个阶段完成的：第一个阶段描述了古希腊戏剧的上演，第二个阶段描述了叙述者在写作和自我翻译文本过程中的情况，该过程以开头句 "再活一世 "开始。然后，文章探讨了自译过程对阅读过程的影响，认为在叙述即将结束时，瑞典文本是自译本的启示引发了读者的重新调整，使读者参与到伴随自译过程的语言转换和视角建构的行动中。"因此，《多一个生命》的读者可以被视为卡利法蒂德斯翻译行为的参与者。 文章的最后一部分展示了该文本的自译如何促进了叙述者对社会危机的反思和对瑞典社会仇外心理的批判所表达的伦理立场。这反过来又与劳伦斯-维努蒂（Lawrence Venuti）关于外语翻译策略是一项民主计划的观点相联系。在卡利法蒂德斯的语言回忆录中，自我翻译作为一种文学技巧，为叙述者提供了从局内人和局外人的立场向瑞典读者讲述瑞典的机会，既从公民参与社会的经验出发，也通过外国人的视角进行讲述。这样，自我叙述就像一个透镜，使跨国经历的伦理方面成为焦点，邀请读者对当代社会问题发表意见。
{"title":"Self-Translation Enacted in Theodor Kallifatides’ Language Memoir Ännu ett liv (Another Life) / Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“)","authors":"Julie Hansen","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23322","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23322","url":null,"abstract":"Abstract: This article examines the significance of self-translation in the Swedish version of the language memoir Ännu ett liv (2017) by the translingual Greek-Swedish writer Theodor Kallifatides. A survey of definitions of self-translation is followed by an analysis of how self-translation is enacted in Kallifatides’ text. The article discusses implications of self-translation, in various senses, for a reading of Ännu ett liv, concluding that it serves to highlight ethical issues of relevance to the Swedish target audience. Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“) Terminit enesetõlge defineeritakse praegu tõlkeuuringutes ning mitmekeelse kirjanduse käsitlemisel kahel moel: üks definitsioonidest on sõnasõnaline, teine metafoorne. Käesolevas artiklis vaadeldakse enesetõlkimise implikatsioonide mõlemat tähendust tuntud keeleülese kreeka-rootsi nüüdiskirjaniku Theodor Kallifatidese (s. 1938) keelememuaari „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“) rootsikeelse versiooni lugemisel. Kallifatides emigreerus Kreekast Rootsi 1964. aastal ning debüteeris rootsi keeles kirjutava kirjanikuna viis aastat hiljem. Tema keelememuaar ilmus kreeka keeles („Mia zoi akoma“) ning seejärel 2017. aastal rootsi tõlkes. Autori enese poolt kreeka keelest rootsi keelde tõlgituna tähistab see pöördepunkti Kallifatidese viljakas kirjanduskarjääris ning annab alust huvitavale kirjanduslikku enesetõlget käsitlevale juhtumiuuringule. Pärast lühikest ülevaadet enesetõlke definitsioonidest ning keelememuaari žanrist analüüsitakse artiklis enesetõlkimise kirjeldamist „Veel ühes elus“. Kallifatidese keelememuaar vaatleb keele, elu, surelikkuse ja demokraatia teemasid, pakkudes mõtisklusi eksistentsiaalsete ja eetiliste küsimuste üle. Artiklis käsitletakse mitmesuguste kriiside kirjeldamist selles narratiivis, alates autori isiklikust kriisist, mida põhjustasid kirjutamistõrge ning vananemise tundemärgid, kuni majanduskriisini Kreekas ning kasvava võõraviha märkideni Euroopas. Kallifatidese tekstiga seoses läbi viidud enesetõlkeanalüüsist ilmneb, kuidas seda sooritatakse kahes etapis: esimene neist kirjeldab Vana-Kreeka näidendi lavastamist ja teine jutustajat „Veel ühte elu“ sissejuhatava lausega algava teksti kirjutamis- ja enesetõlkeprotsessi vältel. Edasi vaadeldakse enesetõlke toimet lugemisprotsessile, väites, et narratiivi lõpu lähenedes toimuv avalikustamine, et rootsikeelne tekst on enesetõlge, käivitab lugejapoolse ümberkalibreerimise, mis haarab lugeja keelevahetuse ja enesetõlkega kaasneva perspektiivikehtestamise tegevusse. „Veel ühe elu“ lugejaid võib seega pidada osalisteks Kallifatidese poolt sooritatud tõlkeaktis. Artikli lõpuosas näidatakse, kuidas selle teksti enesetõlge aitab kaasa eetilisele hoiakule, mis väljendub jutustaja mõtiskluses ühiskondlike kriiside üle ning Rootsi ühiskonnas avalduva ksenofoobia temapoolses kriitikas. Seda võib omakorda seostada Lawrence Venuti ideega võõrapärastavatest tõlkestrateegiate","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"453 ","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178288","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2023-12-15DOI: 10.7592/methis.v25i31-32.23313
Rūta Eidukevičienė, Kristina Aurylaitė
Abstract: This article discusses manifestations of multilingualism in two Lithuanian novels, Balta drobulė (White Shroud (1958) by Antanas Škėma and a more recent Stasys Šaltoka: Vieneri metai (Stasys Šaltoka: A Year) (2017) by Gabija Grušaitė, and their translations into English, both published in 2018, White Shroud by Karla Gruodis and Cold East by Kipras Šumskas. The texts are analysed addressing both their cultural and socio-historical contexts and their aesthetic form and expression, in which multilingualism plays an important role. Drawing on theoretical propositions about multilingualism by Werner Helmich (2016), Till Dembeck (2017) and others, as well as about multilingualism in translation by Rainier Grutman (1998; 2006) and Reine Meylaerts (2006; 2013), this paper discusses the various manifestations of multilingualism in the selected literary texts and the ways they are conveyed in the English translations, focusing on the functions multilingual patterns perform in the original novels and how these patterns are adjusted in their translations. Migrandi kuju ja mitmekeelsuspraktikad valitud leedu romaanides ning nende tõlgetes inglise keelde: Antanas Škėma „Balta drobulė“ ja Gabija Grušaitė „Stasys Šaltoka“ Artiklis käsitletakse kahe eri põlvkondadesse kuuluva leedu kirjaniku romaane, milles võõrkeelsed (peamiselt ingliskeelsed) sõnad, väljendid ning mõnikord terved lausekogumid tungivad leedukeelsesse teksti, kutsudes esile mitmesuguseid efekte. Käsitletavateks teosteks on Antanas Škėma (1910–1961) leedu klassikasse kuuluv „Balta drobulė“ („Valge surilina“, 1958) ning Gabija Grušaitė (s. 1987) uuem „Stasys Šaltoka: Vieneri metai“ („Stasys Šaltoka: üks aasta“, 2017). Mõlema teksti ingliskeelsed tõlked ilmusid 2018. aastal: „Balta drobulė“ tõlkijaks oli Karla Groudis ja tõlkepealkirjaks „White Shroud“ („Valge surilina“) ning „Stasys Šaltoka“ tõlkis Kipras Šumskas pealkirja „Cold East“ („Külm ida“) all. Mõlemad romaanid keskenduvad Leedu immigrandi kujule multikultuurses metropolis New Yorgis kahel ajaperioodil, 1950. ja 2010. aastatel, mis vastavad leedulaste väljarändamislainetele läände. Tekste analüüsitakse, pidades silmas nii nende ajaloolis-sotsiaalset/kultuurikonteksti kui ka esteetilist kuju ja väljenduslaadi, milles mitmekeelsus mängib olulist rolli. Werner Helmichi (2016), Till Dembecki (2017) ja teiste autorite mitmekeelsust puudutavatele teoreetilistele seisukohtadele ning Rainier Grutmani (1998; 2006) ja Reine Meylaertsi (2006; 2013) tõlkes esile tulevat mitmekeelsust puudutavatele väidetele toetudes käsitletakse artiklis mitmesuguseid mitmekeelsusilminguid valitud romaanides, eriti eksplitsiitset koodivahetust (kuidas seda markeeritakse, paigutatakse, lõimitakse, põhjendatakse jne). Samuti uuritakse mitmekeelsuse vahendamise viise (väljajätt, säilitamine, teisendamine jne) nende tekstide tõlgetes inglise keelde, keskendudes funktsioonidele, mida mitmekeelsed struktuurid täidavad algtekstides, ning sellele, kuidas neid stru
{"title":"The Figure of the Migrant and Multilingual Practices in Selected Lithuanian Novels and Their English Translations: Antanas Škėma’s Balta drobulė and Gabija Grušaitė’s Stasys Šaltoka / Migrandi kuju ja mitmekeelsuspraktikad valitud leedu romaanides ning...","authors":"Rūta Eidukevičienė, Kristina Aurylaitė","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23313","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23313","url":null,"abstract":"Abstract: This article discusses manifestations of multilingualism in two Lithuanian novels, Balta drobulė (White Shroud (1958) by Antanas Škėma and a more recent Stasys Šaltoka: Vieneri metai (Stasys Šaltoka: A Year) (2017) by Gabija Grušaitė, and their translations into English, both published in 2018, White Shroud by Karla Gruodis and Cold East by Kipras Šumskas. The texts are analysed addressing both their cultural and socio-historical contexts and their aesthetic form and expression, in which multilingualism plays an important role. Drawing on theoretical propositions about multilingualism by Werner Helmich (2016), Till Dembeck (2017) and others, as well as about multilingualism in translation by Rainier Grutman (1998; 2006) and Reine Meylaerts (2006; 2013), this paper discusses the various manifestations of multilingualism in the selected literary texts and the ways they are conveyed in the English translations, focusing on the functions multilingual patterns perform in the original novels and how these patterns are adjusted in their translations. Migrandi kuju ja mitmekeelsuspraktikad valitud leedu romaanides ning nende tõlgetes inglise keelde: Antanas Škėma „Balta drobulė“ ja Gabija Grušaitė „Stasys Šaltoka“ Artiklis käsitletakse kahe eri põlvkondadesse kuuluva leedu kirjaniku romaane, milles võõrkeelsed (peamiselt ingliskeelsed) sõnad, väljendid ning mõnikord terved lausekogumid tungivad leedukeelsesse teksti, kutsudes esile mitmesuguseid efekte. Käsitletavateks teosteks on Antanas Škėma (1910–1961) leedu klassikasse kuuluv „Balta drobulė“ („Valge surilina“, 1958) ning Gabija Grušaitė (s. 1987) uuem „Stasys Šaltoka: Vieneri metai“ („Stasys Šaltoka: üks aasta“, 2017). Mõlema teksti ingliskeelsed tõlked ilmusid 2018. aastal: „Balta drobulė“ tõlkijaks oli Karla Groudis ja tõlkepealkirjaks „White Shroud“ („Valge surilina“) ning „Stasys Šaltoka“ tõlkis Kipras Šumskas pealkirja „Cold East“ („Külm ida“) all. Mõlemad romaanid keskenduvad Leedu immigrandi kujule multikultuurses metropolis New Yorgis kahel ajaperioodil, 1950. ja 2010. aastatel, mis vastavad leedulaste väljarändamislainetele läände. Tekste analüüsitakse, pidades silmas nii nende ajaloolis-sotsiaalset/kultuurikonteksti kui ka esteetilist kuju ja väljenduslaadi, milles mitmekeelsus mängib olulist rolli. Werner Helmichi (2016), Till Dembecki (2017) ja teiste autorite mitmekeelsust puudutavatele teoreetilistele seisukohtadele ning Rainier Grutmani (1998; 2006) ja Reine Meylaertsi (2006; 2013) tõlkes esile tulevat mitmekeelsust puudutavatele väidetele toetudes käsitletakse artiklis mitmesuguseid mitmekeelsusilminguid valitud romaanides, eriti eksplitsiitset koodivahetust (kuidas seda markeeritakse, paigutatakse, lõimitakse, põhjendatakse jne). Samuti uuritakse mitmekeelsuse vahendamise viise (väljajätt, säilitamine, teisendamine jne) nende tekstide tõlgetes inglise keelde, keskendudes funktsioonidele, mida mitmekeelsed struktuurid täidavad algtekstides, ning sellele, kuidas neid stru","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"114 ","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178830","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2023-12-15DOI: 10.7592/methis.v25i31-32.23317
Laura Ekberg
Abstract: In recent decades, the trend in Anglophone Caribbean literary production has been increasingly shifting towards practices that highlight the fluidity and unmarkedness of a multilingual language setting. This article explores these trends and the ways in which they affect how Caribbean works are translated as well as which books are translated, using translations into Finnish as a case in point. Muutuvad suundumused Kariibi piirkonna erikeelsete kirjanduste tõlgetes Kariibi mere piirkonnas on mitmekeelsus keelekogukondadele niivõrd sügavalt omane, et ka nende kogukondade kirjandustes on hakatud rakendama mitmesuguseid erikeelsuspraktikaid. Kariibi kirjanikud segavad keeli äärmiselt orgaaniliselt ning sujuvalt, mis kajastab keelelist muutlikkust kogukondades, milles nende teoste tegevus aset leiab. Kariibi keelekogukondades on ümberlülitumine ühelt keelelt teisele, näiteks inglise keelelt kreooli keelele niivõrd tavaline, et mitmekeelsusest on saanud keelekasutuse markeerimata vorm ning paljudel juhtudel pole võimalik eri keelte vahele piire tõmmata. Viimastel aastatel on kirjanduslike väljenduskeelte paljususele tähelepanu juhtimise asemel Kariibi kirjandusmaastikul toimunud üha enam nihkeid praktikate suunas, mis toovad esile mitmekeelsusliku tausta muutlikkust ning markeerimatust. Käesolevas artiklis vaadeldakse muutuvaid suundumusi Kariibi kirjandusloomingus ning viise, mil need mõjutavad seda, kuidas tõlgitakse Kariibi teoseid, ning seda, milliseid raamatuid tõlgitakse soome keelde. Eriti on aastate jooksul oluliselt muutunud kreooli keelte positsioon Kariibi piirkonna kirjutuses. Eelnenud kümnenditel on kirjanikud Kariibi piirkonna keelelise ja kultuuritausta kujutamisel rakendanud erisuguseid uuenduslikke võtteid, sillutades teed nüüdisaegsetele autoritele ning pakkudes neile tunduvalt suuremat vabadust nende teoste keelekasutuses. Kariibi kirjanduse teoste erikeelsuspraktikates aja jooksul aset leidnud muutustest ilmneb, et suundumused näivad lahknevat kahes eri suunas, kuigi paistab, et mõlemad neist liiguvad edasi suhteliselt kõrvuti: esiteks on olemas erikeelsuse orgaanilisem kujutamine ning teisalt esineb inglise ja kreooli keeli teineteisega segavates teostes suundumus teatava „ükskeelestamise“ poole. Kuigi Kariibi piirkonna kirjandusteosed sisaldavad ikka veel erikeelsuselemente, tundub nende perspektiiv olevat mõneti nihkunud globaalsemast lokaalsema suunas. Erikeelsuse kaasamise asemel, mis võimaldab teksti mõista rahvusvahelisel lugejal, kes ei ole kursis Kariibi keelte ega kultuuridega, on erikeelsusperspektiiv muutunud kariibilikumaks. Tõlkijale esitab nende teoste ainulaadne keelekasutus teatavaid väljakutseid. Kuhu tõmmata keeltevahelisi piire tekstis, mis sujuvalt segab omavahel keeli ja keelevariante? Paljud autorid kaaluvad kursiivi kasutamist, et luua mittevajalikke ja meelevaldseid keeltevahelisi piire tingimustes, kus sellised piirid loomupäraselt puuduvad. Ent sellise teose tõlkija seisab silmitsi keeru
{"title":"The Shifting Trends of Heterolingual Caribbean Literatures in Translation / Muutuvad suundumused Kariibi piirkonna erikeelsete kirjanduste tõlgetes","authors":"Laura Ekberg","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23317","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23317","url":null,"abstract":"Abstract: In recent decades, the trend in Anglophone Caribbean literary production has been increasingly shifting towards practices that highlight the fluidity and unmarkedness of a multilingual language setting. This article explores these trends and the ways in which they affect how Caribbean works are translated as well as which books are translated, using translations into Finnish as a case in point. Muutuvad suundumused Kariibi piirkonna erikeelsete kirjanduste tõlgetes Kariibi mere piirkonnas on mitmekeelsus keelekogukondadele niivõrd sügavalt omane, et ka nende kogukondade kirjandustes on hakatud rakendama mitmesuguseid erikeelsuspraktikaid. Kariibi kirjanikud segavad keeli äärmiselt orgaaniliselt ning sujuvalt, mis kajastab keelelist muutlikkust kogukondades, milles nende teoste tegevus aset leiab. Kariibi keelekogukondades on ümberlülitumine ühelt keelelt teisele, näiteks inglise keelelt kreooli keelele niivõrd tavaline, et mitmekeelsusest on saanud keelekasutuse markeerimata vorm ning paljudel juhtudel pole võimalik eri keelte vahele piire tõmmata. Viimastel aastatel on kirjanduslike väljenduskeelte paljususele tähelepanu juhtimise asemel Kariibi kirjandusmaastikul toimunud üha enam nihkeid praktikate suunas, mis toovad esile mitmekeelsusliku tausta muutlikkust ning markeerimatust. Käesolevas artiklis vaadeldakse muutuvaid suundumusi Kariibi kirjandusloomingus ning viise, mil need mõjutavad seda, kuidas tõlgitakse Kariibi teoseid, ning seda, milliseid raamatuid tõlgitakse soome keelde. Eriti on aastate jooksul oluliselt muutunud kreooli keelte positsioon Kariibi piirkonna kirjutuses. Eelnenud kümnenditel on kirjanikud Kariibi piirkonna keelelise ja kultuuritausta kujutamisel rakendanud erisuguseid uuenduslikke võtteid, sillutades teed nüüdisaegsetele autoritele ning pakkudes neile tunduvalt suuremat vabadust nende teoste keelekasutuses. Kariibi kirjanduse teoste erikeelsuspraktikates aja jooksul aset leidnud muutustest ilmneb, et suundumused näivad lahknevat kahes eri suunas, kuigi paistab, et mõlemad neist liiguvad edasi suhteliselt kõrvuti: esiteks on olemas erikeelsuse orgaanilisem kujutamine ning teisalt esineb inglise ja kreooli keeli teineteisega segavates teostes suundumus teatava „ükskeelestamise“ poole. Kuigi Kariibi piirkonna kirjandusteosed sisaldavad ikka veel erikeelsuselemente, tundub nende perspektiiv olevat mõneti nihkunud globaalsemast lokaalsema suunas. Erikeelsuse kaasamise asemel, mis võimaldab teksti mõista rahvusvahelisel lugejal, kes ei ole kursis Kariibi keelte ega kultuuridega, on erikeelsusperspektiiv muutunud kariibilikumaks. Tõlkijale esitab nende teoste ainulaadne keelekasutus teatavaid väljakutseid. Kuhu tõmmata keeltevahelisi piire tekstis, mis sujuvalt segab omavahel keeli ja keelevariante? Paljud autorid kaaluvad kursiivi kasutamist, et luua mittevajalikke ja meelevaldseid keeltevahelisi piire tingimustes, kus sellised piirid loomupäraselt puuduvad. Ent sellise teose tõlkija seisab silmitsi keeru","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"102 ","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178832","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2023-12-15DOI: 10.7592/methis.v25i31-32.23319
Sandra Vlasta
Abstract: This article traces Jhumpa Lahiri’s trajectory from writer to (self-)translator from the perspective of multilingualism. I am particularly interested in Lahiri’s transition from English to Italian and her return to English, this time as a translator. Indeed, it was not until she began writing in Italian that she became a translator. At the same time, the new language revealed her former bilingualism (English–Bengali). I analyse how Lahiri positions herself as a multilingual poet/translator and how she is positioned through paratexts. Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks Jhumpa Lahiri sündis 1967. aastal Londonis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Tema vanemad olid emigreerunud India kirdeosas paiknevast Lääne-Bengali osariigist. Tema esimene raamat, novellikogu „Interpreter of Maladies“ (1999, eesti keeles „Murede mõistja“, 2007) leidis nii kriitikute kui ka laiema lugejaskonna seas väga head vastuvõttu. Nii pälvis ta 2000. aastal Pulitzeri kirjandusauhinna ning ka järgmiste teoste, romaanide „The Namesake“ („Nimekaim“, 2003) ja „Lowland“ („Madalmaa“, 2013) ning ka teise novellikogu „Unaccustomed Earth“ („Harjumatu Maa“ 2008) eest on ta väärinud kiitust kui oluline Ameerika kirjanik. Nüüdseks on temast saanud rahvusvaheliselt tunnustatud autor; 2009. aastal omistas Itaalia Firenze linn talle raamatu „Unaccustomed Earth“ eest Gregor von Rezzori preemia. Itaalia keelt hakkas Lahiri õppima kahekümnendate eluaastate lõpus, olles viibinud Firenzes, kus, nagu ta ütleb oma keelememuaaris „In alter parole“ („Teisisõnu“, 2015; inglise keeles „In Other Words“, 2016), ta itaalia keelesse armuski. Nagu ta kirjutab, oli see „un colpo di fulmine“ (’armastus esimesest silmapilgust’, otsetõlkes ’välgulöök’, lk 21; ingliskeelses tõlkes „love at first sight“, lk 13). Pärast aastaid kestnud itaalia keele õppimist otsustas Lahiri 2011. aastal kolida oma perekonnaga Rooma, kuhu ta jäi kolmeks aastaks, ning langetas üllatava ja hulljulge otsuse: ta otsustas inglise keele kui kunstilise väljenduse keele vahetada itaalia keele vastu ning edaspidi kirjutada üksnes itaalia keeles. Erinevalt teistest autoritest – nii nüüdisaegsetest kui ka ajaloolistest – kes on läinud üle ühelt keelelt teisele kas maapao või põgenemise tõttu (nt Milan Kundera, Ágota Kristóf ja paljud teised) või seepärast, et nende emakeel ei võimaldanud neil kõnetada laiemat lugejaskonda (nt Nobeli laureaadid Wole Soyinka ja Abdulrazak Gurnah), lülitus Lahiri inglise keelelt itaalia keelele ümber ilma igasuguse välise surveta. Sel kombel keeras ta selja maailmakirjanduses domineerivale keelele, et kirjutada itaalia keeles, mis on palju väiksem nii selle kõnelejate (s.t potentsiaalsete lugejate) arvult kui ka sellest tehtavate ilukirjandustõlgete poolest (kõrvutades tavalisemate lähtekeeltega, nagu inglise ja prantsuse keel). Lahiri kirjutas oma itaalia keele kogemusest itaaliakeelse raamatu, keelememuaari „In alter parole“. Lisaks on ta
{"title":"Shifting Multilingualism: Jhumpa Lahiri’s Expansion from (Multilingual) Author to (Self-)Translator / Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks","authors":"Sandra Vlasta","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23319","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23319","url":null,"abstract":"Abstract: This article traces Jhumpa Lahiri’s trajectory from writer to (self-)translator from the perspective of multilingualism. I am particularly interested in Lahiri’s transition from English to Italian and her return to English, this time as a translator. Indeed, it was not until she began writing in Italian that she became a translator. At the same time, the new language revealed her former bilingualism (English–Bengali). I analyse how Lahiri positions herself as a multilingual poet/translator and how she is positioned through paratexts. Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks Jhumpa Lahiri sündis 1967. aastal Londonis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Tema vanemad olid emigreerunud India kirdeosas paiknevast Lääne-Bengali osariigist. Tema esimene raamat, novellikogu „Interpreter of Maladies“ (1999, eesti keeles „Murede mõistja“, 2007) leidis nii kriitikute kui ka laiema lugejaskonna seas väga head vastuvõttu. Nii pälvis ta 2000. aastal Pulitzeri kirjandusauhinna ning ka järgmiste teoste, romaanide „The Namesake“ („Nimekaim“, 2003) ja „Lowland“ („Madalmaa“, 2013) ning ka teise novellikogu „Unaccustomed Earth“ („Harjumatu Maa“ 2008) eest on ta väärinud kiitust kui oluline Ameerika kirjanik. Nüüdseks on temast saanud rahvusvaheliselt tunnustatud autor; 2009. aastal omistas Itaalia Firenze linn talle raamatu „Unaccustomed Earth“ eest Gregor von Rezzori preemia. Itaalia keelt hakkas Lahiri õppima kahekümnendate eluaastate lõpus, olles viibinud Firenzes, kus, nagu ta ütleb oma keelememuaaris „In alter parole“ („Teisisõnu“, 2015; inglise keeles „In Other Words“, 2016), ta itaalia keelesse armuski. Nagu ta kirjutab, oli see „un colpo di fulmine“ (’armastus esimesest silmapilgust’, otsetõlkes ’välgulöök’, lk 21; ingliskeelses tõlkes „love at first sight“, lk 13). Pärast aastaid kestnud itaalia keele õppimist otsustas Lahiri 2011. aastal kolida oma perekonnaga Rooma, kuhu ta jäi kolmeks aastaks, ning langetas üllatava ja hulljulge otsuse: ta otsustas inglise keele kui kunstilise väljenduse keele vahetada itaalia keele vastu ning edaspidi kirjutada üksnes itaalia keeles. Erinevalt teistest autoritest – nii nüüdisaegsetest kui ka ajaloolistest – kes on läinud üle ühelt keelelt teisele kas maapao või põgenemise tõttu (nt Milan Kundera, Ágota Kristóf ja paljud teised) või seepärast, et nende emakeel ei võimaldanud neil kõnetada laiemat lugejaskonda (nt Nobeli laureaadid Wole Soyinka ja Abdulrazak Gurnah), lülitus Lahiri inglise keelelt itaalia keelele ümber ilma igasuguse välise surveta. Sel kombel keeras ta selja maailmakirjanduses domineerivale keelele, et kirjutada itaalia keeles, mis on palju väiksem nii selle kõnelejate (s.t potentsiaalsete lugejate) arvult kui ka sellest tehtavate ilukirjandustõlgete poolest (kõrvutades tavalisemate lähtekeeltega, nagu inglise ja prantsuse keel). Lahiri kirjutas oma itaalia keele kogemusest itaaliakeelse raamatu, keelememuaari „In alter parole“. Lisaks on ta ","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"42 3","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178805","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
Pub Date : 2023-12-15DOI: 10.7592/methis.v25i31-32.23323
Sirel Heinloo
Abstract: The purpose of this article is to examine the reception in Sweden of Jaan Kaplinski, one of the most internationally known Estonian writers and to trace the relations that emerge from the perspective of world literature. Is the most significant aspect of the translation and reception of Kaplinski’s work circulation through centres of world literature, similarly to the conception of Pascale Casanova? Or, rather, has the literary communication between Estonian and Swedish literature taken the shape of a dialogue between two national cultures? Are there alternatives or combinations of these approaches? Using the example of Jaan Kaplinski’s Swedish reception, I investigate what characterises the meeting between the fields of two (semi) peripheral national literatures, and what world literary contexts are expressed in the reception. I also identify and trace which interpretations of Kaplinski are distinctive in the Swedish literary field. Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine Jaan Kaplinski (1941–2021) on rahvusvahelisemalt tuntuimaid eesti luuletajaid, kelle autorikogusid on ilmunud 20 keeles ning kui juurde arvata antoloogiates ilmunu ning proosa, on keeli üle 30. Rootsi keeles on tal ilmunud 11 teost, nii luulet kui proosat. Selles artiklis on lähema vaatluse all neist viis – eelkõige kõik luulekogud (1982; 1987; 1988; 2007) ning lisaks mõttepäevik „Titanic och isen“ (1997; eesti keeles „Jää ja Titanic“, 1995). Artiklis analüüsin Jaan Kaplinski loomingu rootsikeelsete tõlgete ilmumist ja nende vastuvõttu arvustustes, et selgitada, kuidas on toimunud eesti kirjanduse ja rootsi kirjandusvälja vaheline suhtlus: kuivõrd mõjutatud on Kaplinski rootsikeelne retseptsioon maailmakirjanduse keskuste kaudu käivast kirjandusringlusest – sarnaselt Pascale Casanova kontseptsiooniga (2007) – või kuivõrd on tegemist peamiselt kahe rahvuskultuuri vahelise dialoogiga. On ka võimalus, et suhtluses olid olulised hoopis mõned muud, näiteks poliitilised tegurid. Selgus, et Jaan Kaplinski näite puhul on aktuaalsed mõlemad dünaamika võimalused ning need on omavahel ka põimunud. Näite põhjal paistab ka, et eesti ja rootsi kultuuri vahel on kirjanduslik kontakt olnud sujuvam siis, kui kirjaniku loomingut saab pidada semiperifeerse kultuuri osaks. Veel enam, selle juhtumi analüüs võimaldab tähelepanu juhtida võimalusele, et väiksemad kultuurid saavad maailmakirjanduse ringlust (ja selle kaudu kaanonit) mõjutada ka omavahelise tõlketegevuse kaudu. Kõige omanäolisemalt kahe rahvuskultuuri vahel sündinud, kuid sellegipoolest globaalsema ambitsiooniga on Kaplinski retseptsioon esimese valikkogu puhul (1982), mis oma ilmumisega ennetab keskuste kaudu käivat maailmakirjanduse liikumist. Arvustuste hulk oli siis veel küll tagasihoidlikum (6). Kaplinski teise, Kaljo Põlluga koostöös sündinud tõlkeraamatuga „Barn av vind och vatten“ („Tuu
摘要：本文的目的是研究爱沙尼亚最著名的国际作家之一亚安-卡普林斯基在瑞典的接受情况，并从世界文学的角度追溯其中的关系。 卡普林斯基作品的翻译和接受的最重要方面是否与帕斯卡尔-卡萨诺瓦的构想类似，是通过世界文学中心进行传播？或者说，爱沙尼亚文学与瑞典文学之间的文学交流是两种民族文化之间的对话吗？这些方法是否存在替代或组合？我以雅安-卡普林斯基在瑞典的接受为例，探讨了两个（半）边缘民族文学领域交汇的特点，以及接受中表现出的世界文学背景。 我还发现并追踪了瑞典文学领域对卡普林斯基的哪些独特解读。 瑞典对雅安-卡普林斯基作品的接受和世界文学的表现 瑞典对雅安-卡普林斯基作品的接受和世界文学的表现 雅安-卡普林斯基（1941-2021 年）是国际上最著名的爱沙尼亚诗人之一，他的作品集以 20 种语言出版，如果包括选集和散文，则超过 30 种语言。 他以瑞典文出版了 11 部作品，包括诗歌和散文。本文将对其中五部作品进行详细研究，尤其是所有诗集（1982 年；1987 年；1988 年；2007 年），以及回忆录《泰坦尼克号》（Titanic och isen）（1997 年；爱沙尼亚文为《冰与泰坦尼克号》，1995 年）。 在这篇文章中，我分析了雅安-卡普林斯基作品瑞典语译本的出版情况及其在评论中的接受情况，以解释爱沙尼亚文学与瑞典文学界之间的互动是如何发生的：卡普林斯基在瑞典语中的接受在多大程度上受到通过世界文学中心进行的文学传播的影响--类似于帕斯卡尔-卡萨诺瓦（Pascale Casanova）的概念（2007 年）--或者在多大程度上主要是两种民族文化之间的对话。其他因素，如政治因素，也可能很重要。 事实证明，在雅安-卡普林斯基的例子中，这两种动力都是相关的，而且交织在一起。这个例子还表明，当作家的作品可被视为半边缘文化的一部分时，爱沙尼亚和瑞典文化之间的文学接触会更加顺利。此外，对这一案例的分析还让我们注意到，较小的文化也可以通过它们之间的翻译活动影响世界文学的流通（从而影响经典）。 卡普林斯基的《第一部选集》（1982 年）是在两种民族文化之间诞生的最奇特的作品，但却具有更加全球化的雄心，它的出版预示了世界文学通过中心的流通。诚然，当时的评论数量并不多（6 篇）。卡普林斯基的第二部译作《风与水的孩子》（Barn av vind och vatten，1987 年）是与卡尔霍-波卢（Kaljo Põllu）合作完成的，延续了爱沙尼亚人与瑞典人之间更为独特的文学交流。不过，可以推测的是，如今卡普林斯基在国际上的名气越来越大，评论数量也略有增加（11），这也为其作品受到欢迎提供了支持。卡普林斯基的第三部诗集（1988 年）在瑞典的出版与作者的国际声誉的叙述最为接近，特别是通过标题 "Samma hav i oss alla"（"我们心中的同一片海"），尽管在内容上与同名的英文版并不重叠。无论如何，世界文学通过各中心的流通所产生的背景影响更为明显，这可以从在瑞典发表的评论数量的增加（15 篇）及其更显著的发表地点看出。此外，卡普林斯基还出现在广播和电视上，并曾作为嘉宾出席马尔默诗歌节。1997 年出版的《Titanic och isen》（《泰坦尼克号与伊森》）拥有最多的评论（21 篇）。此时，卡普林斯基在国际上的知名度和诺贝尔文学奖的提及率也有所上升。这部作品在爱沙尼亚和瑞典之间的渡轮 "爱沙尼亚号 "沉没几年后出版，更凸显了其地方意义。最后，2007 年的作品 Någonstans vid världens kant (Somewhere on the Edge of the World)是卡普林斯基时隔 18 年再次向下一代介绍自己的作品。至于 2000 年代后半期的接受情况，通过印刷媒体对文学作品的传播明显减少。数量上的反应较少（6），部分是在哥德堡图书博览会的背景下组织的，它突出了一种更加社会化的、以爱沙尼亚国家或民族为中心的文学方式。 我还调查了在卡普林斯基作品的接受过程中，哪些世界文学背景依然明显，哪些解读是瑞典文学领域特有的。
{"title":"The Swedish reception of Jaan Kaplinski’s works and the expression of the world literary field / Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine","authors":"Sirel Heinloo","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23323","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23323","url":null,"abstract":"Abstract: The purpose of this article is to examine the reception in Sweden of Jaan Kaplinski, one of the most internationally known Estonian writers and to trace the relations that emerge from the perspective of world literature. Is the most significant aspect of the translation and reception of Kaplinski’s work circulation through centres of world literature, similarly to the conception of Pascale Casanova? Or, rather, has the literary communication between Estonian and Swedish literature taken the shape of a dialogue between two national cultures? Are there alternatives or combinations of these approaches? Using the example of Jaan Kaplinski’s Swedish reception, I investigate what characterises the meeting between the fields of two (semi) peripheral national literatures, and what world literary contexts are expressed in the reception. I also identify and trace which interpretations of Kaplinski are distinctive in the Swedish literary field. Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine Jaan Kaplinski (1941–2021) on rahvusvahelisemalt tuntuimaid eesti luuletajaid, kelle autorikogusid on ilmunud 20 keeles ning kui juurde arvata antoloogiates ilmunu ning proosa, on keeli üle 30. Rootsi keeles on tal ilmunud 11 teost, nii luulet kui proosat. Selles artiklis on lähema vaatluse all neist viis – eelkõige kõik luulekogud (1982; 1987; 1988; 2007) ning lisaks mõttepäevik „Titanic och isen“ (1997; eesti keeles „Jää ja Titanic“, 1995). Artiklis analüüsin Jaan Kaplinski loomingu rootsikeelsete tõlgete ilmumist ja nende vastuvõttu arvustustes, et selgitada, kuidas on toimunud eesti kirjanduse ja rootsi kirjandusvälja vaheline suhtlus: kuivõrd mõjutatud on Kaplinski rootsikeelne retseptsioon maailmakirjanduse keskuste kaudu käivast kirjandusringlusest – sarnaselt Pascale Casanova kontseptsiooniga (2007) – või kuivõrd on tegemist peamiselt kahe rahvuskultuuri vahelise dialoogiga. On ka võimalus, et suhtluses olid olulised hoopis mõned muud, näiteks poliitilised tegurid. Selgus, et Jaan Kaplinski näite puhul on aktuaalsed mõlemad dünaamika võimalused ning need on omavahel ka põimunud. Näite põhjal paistab ka, et eesti ja rootsi kultuuri vahel on kirjanduslik kontakt olnud sujuvam siis, kui kirjaniku loomingut saab pidada semiperifeerse kultuuri osaks. Veel enam, selle juhtumi analüüs võimaldab tähelepanu juhtida võimalusele, et väiksemad kultuurid saavad maailmakirjanduse ringlust (ja selle kaudu kaanonit) mõjutada ka omavahelise tõlketegevuse kaudu. Kõige omanäolisemalt kahe rahvuskultuuri vahel sündinud, kuid sellegipoolest globaalsema ambitsiooniga on Kaplinski retseptsioon esimese valikkogu puhul (1982), mis oma ilmumisega ennetab keskuste kaudu käivat maailmakirjanduse liikumist. Arvustuste hulk oli siis veel küll tagasihoidlikum (6). Kaplinski teise, Kaljo Põlluga koostöös sündinud tõlkeraamatuga „Barn av vind och vatten“ („Tuu","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"428 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139177960","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}
京公网安备 11010802042870号
京ICP备2023020795号-1
扫码关注我们
求助内容：
应助结果提醒方式：